Vaigu kogumine, karridega mänd

Kes on küünistanud männitüve? Need on jäljed kunagisest männivaigu kogumisest: tüvesse tehti v-kujuliselt sisselõiked ning asetati lõike alla vaigukogumistopsid. Kui tops sai täis, tehti uus lõige ja kõik kordus. Nõnda koguti vaiku metsas, mis oli määratud lähiaastail maha võtmisele. Et mõni vaigutatud mets jäi siiski saagimata, saame nüüd näha kunagise tegevuse jälgi.

Rahvameditsiinis on männivaiku kasutatud raskesti paranevate haavade raviks. Tööstuslikult toodetakse männivaigust peamiselt tärpentiniõli ja kampolit.

Metsaraie

Metsale pole raiumist vaja, küll aga raiutud puitu inimesele: puit on kõige keskkonnasõbralikum ehitus- ja küttematerjal. Kui hoolitseme selle eest, et raiutud metsa asemele kasvab uus põlvkond ning hoiame osa metsa puutumatuna, siis võib raiet pidada mõistlikuks tegevuseks.

Eestis metsades oli 2013. aastal hinnanguliselt 458 miljonit kuupmeetrit puitu (seda puidukogust nimetatakse metsa tagavaraks), sellest raiuti 11 miljonit kuupmeetrit ehk tihumeetrit. Enamasti kasutatakse selleks suuri metsamasinaid – langetustraktoreid ehk harvestereid.

Mastimänd

Palumetsad ei kasva kaugeltki kõige viljakamatel muldadel, ent ometi tundub, et just siin on kõige sobilikumad olud männipuule. Laeva mastipuu ei pea olema mitte ainult kõrge, vaid ka sirge ja sihvakas: just sellised kasvavad parimates palumetsades.

Hoburästas

Hoburästas on valgusrikaste männikute lind. Oliivpruuni ülapoole ja tähnilise kõhu poolest sarnaneb ta laiemalt tuntud laulurästaga, ent on viimasest tunduvalt suurem. Kui vareslasi mitte arvestada, siis oleks hoburästas meie suurim laululind.

Hoburästad tegutsevad meeleldi maapinnal, liikudes suurte hüpetega. Suvel söövad põhiliselt putukaid ja muid selgrootuid, kevadel ja sügisel muuhulgas rohkesti marju. Hobusele viitav nimi tuleneb nende kutsehüüust, mis meenutab hobuse puristamist.

Suur-kirjurähn

Suur-kirjurähn on meie metsade kõige tavalisem rähniliik. Tema suure arvukuse üks põhjusi on leplikkus elupaiga suhtes: pesitseb nii leht- kui ka okasmetsades.

Talvisel ajal saab suur-kirjurähnist okasmetsade lind. Kui näiteks männikutes juhtub olema hea käbiaasta, kuuleme innukat toksimist just seal. Seemnete nokkimiseks toimetab lind käbi sepikotta – mõnda puuprakku, kuhu saab käbi kinnitada.

Pruunkaru

Pruunkaru on Eesti kõige kopsakam kiskja: isasloomade kaal võib küündida kuni 350 kilogrammini. Tegemist on küll kiskjaga, ent tegelikult on karu segatoiduline: sööb taimi ja putukaid ning murrab kuni põdrasuuruseid loomi. Taliuinaku jooksul väheneb karu kehakaal kolmandiku võrra. Seega on ta eriti näljane varakevadel, kui otsib mulluseid jõhvikaid ja talviseid korjuseid.

Karupojad sünnivad keset talve ja on emaga koos kuni pooleteise-aastaseks saamiseni.

Põhjarahvad on pidanud pruunkaru oma müütiliseks esivanemaks, sest tagajalgadele tõusnud loom on üpris inimese sarnane.

Metsasitikas

Tumesiniselt helkivat metsasitikat märkame tavaliselt samblavaibal või metsarajal. Ta sööb loomade väljaheiteid ja lagunevaid seeni. Järglaste kasvatamiseks kaevab metsasitikas pinnasesse käike, kuhu viib sõnnikupallikese ja muneb selle sisse muna. Tema tugevaid jalgu võib tunda igaüks, kes metsasitika õrnalt pihku võtab.

Metsakuklane

Metsakuklased on küll tillukesed, ent meie metsades ehk kõige tuntumad putukad. Nad elavad üheskoos pesakuhilates: üks suur pesa võib majutada rohkem sipelgaid, kui Eestis elab inimesi. Sipelgapere koosneb munemisvõimelistest emadest ja hulgast töölistest, kelle vahel valitseb tööjaotus. Pesast väljas käivad iga päev vaid välistöölised, kes toovad pessa toitu ja ehitusmaterjali.

Metsakuklased söövad lehetäide eritatavat magusat nestet, teisi putukaid ja ka taimede seemneid. Suve jooksul võib üks suur kuklasepesa koguda kuni tonni lehetäide nestet.

Palu-härghein

Palu-härghein on saanud nime küll palumetsalt, aga vähenõudliku taimena kasvab tegelikult kõikjal kehvades oludes nõmmemetsast rabani.

Seenlill

See kahvatukollane olevus paneb esmapilgul küsima: kas tegu on taime või seenega? Taimele omast rohelist värvust tal pole, aga seenel ei tohiks olla lehekesi ja õisi. Sellisena paistab ta juulis-augustis, aga sügisel ajab varre sirgu ja kasvatab kupardesse seemned. Nõnda, pruuni tümikana, püsib ta üle talve järgmise suveni. Niisiis, ikkagi taim, aga tõepoolest eriskummaline: ta hangib toitu mükoriisa ehk seenjuure abil.

Pohl

Pohla ehk paluka marja tunneb igaüks, ent õisi märgatakse vähem: need puhkevad maikuu lõpul või juuni alguses. Marjad valmivad augusti lõpul ja on ihaldatud toit nii paljudele metsaelanikele kui ka inimesele. Bensoehappe rohke sisalduse tõttu säilivad pohlamarjad hästi ka toorelt: bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Kuigi pohla peamine kodu on palumetsas, kasvatab ta kõige priskemaid marju rabaserva samblamätastel.

Pohl on igihaljas taim, nii et varakevadel, kui metsa all rohelust vähe, ahvatlevad pohlataimed end vaasigi korjama. Ent tema lehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, neid kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks.

Mustikas

Mustikas kasvab nii palu- kui ka laanemetsades. Erinevalt pohlast on mustikas heitlehine: noored lehed ja seejärel õied ilmuvad mai lõpus või juuni algul, marjad valmivad juulis-augustis.

Mustikmarju peetakse väga väärtuslikuks metsaanniks. Ammustest aegadest tuntakse nende seedimist korrastavat toimet, seda tänu rohketele parkainetele (kuivatatud mustikates isegi kuni 12%). Veelgi rohkem sisaldavad parkaineid lehed, mida on kasutatud nii ravimina kui ka naha parkimisel. Viimasel ajal hinnatakse mustikaid aga eriti vere suhkrusisalduse reguleerijaina ja soodsa mõju tõttu silmadele: väidetavalt parandavad mustikad nägemist, eriti hämaras. Veel väidetakse, et mustikates sisalduvad antioksüdandid pidurdavad inimese vananemist ning takistavad südamehaiguste ning vähkkasvajate teket.

Palusammal

Veel üks taim, kes saanud nime palumetsalt. Ent see väga leplik sammal kasvab tegelikult kõikjal kehvades oludes, isegi kõrgetel rabamätastel. Aga kõige rohkem on teda tõepoolest palumetsas. Teda on hea ära tunda punaka varre, kollakasroheliste lehtede ja kõvera tipu järgi.

Männiriisikas

Männiriisikas on väga tavaline seen igasugustes männimetsades, sest ta moodustab mükoriisa just mändidega. On hea söögiseen, kuid kibeda maitse kõrvaldamiseks tuleb teda pikalt leotada ja kupatada.