Laas tähendab eesti keeles hämarat, pimedat metsa. Laanemets ongi eeskätt tugev kuusik, mille varjus katavad samblavaipa pisikesed valgeõielised taimed: jänesekapsas, leseleht, laanelill, võsaülane jt. Ent laanemets võib olla ka valgusrohkem männi-kuuse segamets, kus alustaimestikku lisanduvad metskastik, kuldvits, lillakas, metsmaasikas, sageli ka mustikas. Palumetsast tuttavatele metsasammaldele lisandub laanemetsas metsakäharik.

Metsaistutus

Sinna, kust vana mets on kas ära raiutud või mingil muul põhjusel hävinud, kasvab Eesti tingimustes tavaliselt ikka lõpuks uus mets. Ent see võib võtta kaua aega ning esmalt kasvama hakkav puuliik ei pruugi metsaomanikule kõige meelepärasem olla. Nii on meil juba paarsada aastat metsa istutatud või külvatud.

Kui laanemetsas hakata uut metsapõlve rajama, siis on kõige mõistlikum kasutada ikka samu liike, kes seal enne kasvasid, ehk siis kuuske või mändi. Noored kuusepuud istutatakse enamasti 3–4-aastaste istikutena. Männipuud aga pannakse mulda 1–2-aastaste seemikutena. Istutustoru teeb selle töö üpris lihtsaks.

Lamapuit

Lamapuit on loodusmetsa tunnus. Siin ei ole tegu lohaka majandajaga, vaid looduslikku mitmekesisust hindava metsaomanikuga. Lamapuit annab elupaiga paljudele seene-, sambla-, sambliku-, putuka- ja teistegi elustikurühmade liikidele. Ega ilmaasjata öelda, et pole midagi elavamat kui surnud puu.

Ökosüsteemis on lamapuit ka oluline energia-, süsiniku- ja toitainete allikas: surnud puude lagunemine võib kesta sajandeid, pehkinud tüvi annab toitaineid metsa järelkasvule.

Libahunt

Keskajal sai vana Liivimaa kuulsaks libahuntide kodumaana, kuid libahundi motiivi leiab enamiku Euroopa rahvaste pärimuses. Libahundid olid nõiad, kes end ise hundiks moondasid (et eelkõige inimestele ja kariloomadele kahju teha), või inimesed, keda nõiad olid kättemaksuks hundiks moondanud.

Et hundiks moonduda, tuli teha teatud salatoiminguid: võtta hundi nahk ümber, joosta kolm korda vastupäeva ümber kivi või määrida end võlusalviga. Kindlasti pidi juurde lausuma võlusõnad, näiteks: „Niuh, nauh, nahk selga, kiuh, kauh, karvad peale, siuh, sauh, saba taha!“ Sobilik koht selleks oli varjulises ja sünges laanes.

Raudkull

Raudkull ehitab pesa pimedasse kuusikusse. Eriliselt meeldivad talle tihedad kuusenoorendikud, kuhu suurem ja tugevam kanakull ei tüki.

Raudkulliperes on kombeks, et pesal toidab poegi emalind. Püütud rästad, vindid või teised pisikesed linnud annab raudkulli-isand kaasale üle pesa läheduses asuval tüükal või puuoksal.

Pöialpoiss

Pöialpoisid tegutsevad vilkalt kuusevõras, kus nad napsavad kilptäisid, lehetäisid, kärbseid, lesti ja muid pisikesi lülijalgseid. Mõnikord teevad seejuures lühipeatuse õhus, püsides paigallennul nagu koolibri.

Pöialpoiss on meie kodumaa kõige väiksem lind, kes kaalub vaid kuus grammi.

Laanerähn

Laanerähn on kuusikute lind. Päevade kaupa toimetab ta kahjuritest vaevatud kuusepuudel, otsides koore alt ürasklaste, siklaste ja kärsaklaste tõuke, nukkusid ja valmikuid. Ühte kuusepuud võib laanerähn koorida terve päeva või isegi kaks.

Laanerähni teraselt vaadeldes torkab silma üks ainulaadne tunnus: tema jalal on vaid kolm varvast. Ronimisel on neist kaks suunatud ette- ja üks tahapoole. Selle eripära tõttu on laanerähni kutsutud ka kolmvarvas-rähniks.

Orav

Laanemetsas õigustab orav igati oma käbikuninga nimetust, tegutsedes osavalt kuuseokstel käbide kallal. Peale kuuseseemnete armastab orav ka muid seemneid ja pähkleid, aga ei ütle ära ka linnumunadest ja -poegadest.

Pesa võib orav teha suuremasse pesakasti, varesepessa või puuõõnsusesse. Selle vooderdab ta mõnusalt soojaks ning rahvajutt räägib, et pakasepäevil lükatakse isegi samblatutt ukseavale tropiks ette. Mõnikord on aga jahimehed orava mugavast pesast välja ehmatanud nugise, kes on pärisperemehe nahka pistnud ja tema kohale magama heitnud. Peale nugise on orava vaenlased veel kanakull ja suuremad kakud.

Kuuse-puidusikk

Kuuse-puidusiku vastsed elavad surnud tüvedes, kus nad söövad puitu. Sealsamas nad nukkuvad. Nukust väljunud valmik peab ennast läbi puukoore vabaks närima. Pikkade tundlatega valmikuid võib näha juunis-juulis eeskätt langenud puutüvede juures.

Hooghänd

Hooghännad on tillukesed tiivutud putukad, kes tegutsevad kõdukihis ning on olulised laguahela lülina. Nad söövad lagunevat orgaanilist ainet, sageli ka seeneniite. Kõhu all on neil hüppehark, mille abil võivad sooritada kümmekonna sentimeetri pikkusi hüppeid. Hooghännad on ühed arvukamatest putukatest, keda leidub kõikides kooslustes.

Valge kärbseseen

Valge kärbseseen on meie metsade kõige mürgisem seen. Ainuüksi 2–3 viljakeha söömine võib lõppeda surmaga, seetõttu peaks iga seeneline valget kärbseseent tundma õppima: tema kübara eoslehed on alati valged, lõhn meenutab ehk kartulikeldrit. Valge kärbseseen kasvab samblastes kuusikutes, moodustades mükoriisa kuusega.

Kolmissõnajalg

Harilik kolmissõnajalg on oma nime saanud kolmeosalise rõhtsalt paikneva lehe järgi. Ta on üks väiksemaid ja õrnemaid sõnajalgu meie looduses. Tema väga õhukesed lehed on, sarnaselt jänesekapsaga, kohastunud valguse püüdmisele pimeda metsa all. Lehe alaküljel, üsna serva lähedal võib suve teisel poolel näha väikseid eoslaid.

Leseleht

Leseleht on saanud endale nime sellest, et sageli on tema varrel tavalise kahe lehe asemel ainult üks: teine leht kasvab juurde alles enne õitsemist. See pisike valgete lõhnavate õitega taim on väga tavaline jänesekapsa kaaslane laanemetsas, ent kasvab ka palumetsas ning soometsade kõrgetel mätastel.

Leseleht on üleni mürgine, kaasa arvatud väiksed punased marjad.

Jänesekapsas

Jänesekapsas on laanemetsa tunnusliik. Tema erkrohelised väga õhukesed lehed on kohastunud vähese valguse püüdmisele ning valged õied tolmeldajate ligi meelitamisele pimeda metsa all. Kui jänesekapsale langeb päikeselaik, siis on see temale liig: ta voldib oma lehed kokku. Sel taimel puudub maapealne vars: pikarootsulised lehed ja õieraod kasvavad välja maa-alusest risoomist.

Pole vist küll kedagi, kes vähemalt lapsena poleks hapukat jänesekapsast söönud. Kosutav suutäis, sest jänesekapsa lehed sisaldavad rohkesti vitamiini C. Ent ometi hoiatatakse liialdamise eest: jänesekapsale mõnusalt hapu maitse andja oblikhape võib suurtes kogustes mõjuda kahjulikult neerudele.