Lodumetsad on sanglepa-kuuse-sookase metsad huumusrikkal turvasmullal. Kevaditi ja muudel veerohketel aegadel seisavad puud lausa vees, südasuveks vesi taandub, ent ka siis, samuti talvel, võib lodumetsa ära tunda kõrgetel juuremätastel seisvate puude järgi. Kevadel ehivad lodumetsa õitsvad varsakabjad, suvel valitsevad sõnajalad, angervaks, kõrvenõges jt kõrgekasvulised rohttaimed, lontsikuis õitsevad kollane võhumõõk ja soovõhk. Lodumetsas liikumise teevad raskeks toominga-lodjapuu-paakspuu-pajuvõserikud.

Elurikkuse kaitse

Teadlaste hinnangul võib Eestis elada umbes 40 000 liiki, kellest seni on leitud umbes 30 000. Ülejäänud 10 000 on veel avastamata. Igal liigil on oma osa eluslooduse võrgustikus. Ühe häving mõjutab kõiki teisi temaga seotud liike: seetõttu tuleb hoida hävimast igat liiki. Praegu on Eestis kaitse all 572 liiki. Neist I ehk kõige rangemasse kaitsekategooriasse kuulub 33 taimeliiki, 21 loomaliiki, 9 seeneliiki ja 1 samblikuliik. Liike saab hoida, kaitstes nende elupaiku. Seetõttu on oluline kaitsta kõiki kooslusi, sh lodumetsi.

Händkakk

Händkakk peab lugu metsadest, mille kohta inimesed ütlevad, et need on korrastamata. Üks händkakule meelepärane elupaik on lodumets, kus leidub pesitsemiseks sobilikke puutüükaid.

Kui händkaku pesas või selle ligidal on pojad, siis tuleb olla äärmiselt ettevaatlik! Ta on üks väheseid linnuliike, kes kipub pesa lähikonnas inimest ründama. Tema õhurünnak võib olla ootamatu, sest kakkude lendu inimkõrv ei kuule: nende tiivad ei vihise.

Metskurvits

Metskurvits ehk nepp on leht- ja segametsade lind. Lodumets sobib talle hästi, sest siin leidub märgi ja mudaseid kohti, kus on mõnus pika noka abil kõdus songida. Nepp tegutseb hämarikus. Ta sööb peamiselt vihmausse ja putukaid.

Neppide mängulendu on põnev jälgida. Eha- ja koiduajal kulgevad isaslinnud mööda mitme kilomeetri pikkust lennurada, kutsudes vastassugupoolt: lendaja häälitseb karedalt krooksudes ja heledalt piiksudes. Vanasti arvati, et piiksumine kostab lendaja nokast, krooksatused aga taguotsast.

Valgeselg-kirjurähn

Valgeselg-kirjurähn on lehtpuumetsade asukas. Välimuselt sarnase suur-kirjurähni kombel ta okaspuude seemneid ei söö, vaid otsib kõdunenud puidust putukaid. See haruldane rähniliik saab pesitseda vaid seal, kus leidub rohkesti surnult seisvaid puid. Hoolikalt puhastatud majandusmetsades ta kõhtu täis ei saa.

Ka pesa rajab valgeselg-kirjurähn mõnda pehkinud puutüvesse. Paraku pole see alati mõistlik: tugeva tuulega on nii mõnigi kõdunev puuront koos pesaga pikali kukkunud.

Sanglepp

Sanglepp ehk must lepp eristub meie teisest lepaliigist, hallist lepast tumeda koore ja läikiva lehestiku poolest. Peale selle: kui halli lepa leht on terava tipuga, siis sanglepal, vastupidi, tömp või väikese sisselõikega. Nad mõlemad eelistavad viljakat mulda ja ei pelga niiskust, kasvavad nö jalad vees. Kui halli leppa on hüütud ka pasklepaks, siis sanglepp on olnud hinnatum puuliik. Sanglepapuitu nimetatakse vaese mehe mahagoniks: see on tugev, punaka ja siidise läikega. Soodsas kasvukohas kasvab sanglepp väga võimsaks puuks, lagedal võib eemalt meenutada tamme.

Kollane võhumõõk

Kollane võhumõõk on üks neist taimedest, kes kasvab "jalad" vees: peale lodumetsa ka madalsoodes, veekogude kaldavöös, kraavides. Talve elab ta üle mudas paikneva risoomina, millest kevadel tärkavad uued taimed. Pilku hakkab võhumõõk püüdma juunis ja juulis, kui puhkevad suured kollased õied. Juba augustis arenevad õitest kolmekandilised kuprad, milles valmivad suured läikivpruunid seemned. Viimaseid on mõrkja maitse tõttu kasutatud kohvi lisandina.

Võhumõõgal on aretatud palju eri värvi õitega kultuursorte. Neid tunneme iiriste nime all ning nad sobivad nii basseinidesse kui ka peenrale.

Soovõhk

Soovõhk on meil toa- ja lõikelillena tuntud kalla looduslik väljaanne: ta on küll välimuselt tagasihoidlikum, ent siiski kõiges võrreldav. Suur valge "kroonleht" pole tegelikult kroonleht vaid õisikut ümbritsev kõrgleht, mille alakülg on looduslikul taimel roheline. Pisikesed kollased õied on aga koondunud tihedaks tõlvikuks. Sügisel valmivad tõlvikus erkpunased marjad, mis meelitavad linde: pärast lihaka marja seedimist poetavad linnud soovõha seemned loodusesse laiali. Peale lodumetsa kasvab soovõhk ka mujal madalas vees ja mudal: kraavides, veekogude kaldavöös, õõtsikutel.

Taim on üleni mürgine, eriti tema marjad, ainult mitte seemneid levitavatele lindudele. Mürgine on ka paks tärkliserikas risoom, ent mürgid lagunevad kuumtöötlusel või kuivatades, nii et seda on kasutatud isegi inimtoiduks.

Varsakabi

Varsakabi õitseb "jalad" vees – nii lodumetsas, veekogude kaldavöös, üleujutatud luhtadel kui ka kraavides. Pärast õitsemist talub ka kuivale jäämist. Oma nime on see taim saanud kabjakujuliste lehtede järgi, Lõuna-Eestis tuntum nimi – konnakapsas – viitab aga kasvukohale. Varsakabja seemned valmivad kukkurviljades ning kanduvad edasi tuule ja vee abil. See taim on ka kergelt mürgine.

Harilik maavits

Lodumetsa all ja veekogude kaldavõsastikes kasvav harilik maavits on kartuli sugulane: see nähtub pilgust tema õitele. Õitest arenevad suve lõpuks läikivad erkpunased marjad: just sel ajal muutub taim rohkem märgatavaks. Oma nime on ta saanud ilmselt sellest, et jääb enamasti üsna maapinna lähedale: puitunud varrest harunevad oksad on nõrgad, nii et otsivad tuge teistelt taimedelt või roomavad maas, sõlmekohtadelt juurdudes.

Varasematel aegadel on maavitsa kasutatud ka ravimtaimena mitmete hädade vastu, aga mürgisuse tõttu on sellest uuemal ajal loobutud.

Rohukonn

Pruunikas tumeda marmormustrilise kõhualusega rohukonn on üks Eesti tavalisemaid konni. Sellele vaatamata on ta looduskaitse all, nagu ka kõik ülejäänud kahepaiksed. Suvel veedavad need öise eluviisiga loomad maismaa niisketes elupaikades, küttides toiduks putukaid.  Kudemise ajal siirduvad veekogudesse, kus uus põlvkond teeb läbi kullesest täiskasvanuks saamise moonde. Rohukonnad talvituvad veekogude põhjamudas.

Kihulased

Kihulased on tillukesed putukad, kelle seas paljude liikide emased imevad verd. Kui selliseid on rohkesti, võivad nad tõsiselt tüüdata nii inimest kui ka loomi. Ent mitte kõik kihulased ei ime verd: on liike, kelle emased toituvad nektarist. Kihulaste vastsed elavad voolukeekogudes, kus kurnavad veest pisiolendeid ja orgaanilist hõljumit.