Kõdusoometsa nime alla on koondatud kaua aega tagasi kraavitatud soo- ja soostunud metsad, mis on uutes oludes tublisti muutunud. Mõnigi neist sarnaneb esmapilgul arumetsale, näiteks sellel pildil laanemetsale: tugevad kuused, all jänesekapsas. Et tegu on siiski kõdusoometsaga, nähtub pinnale kerkinud puujuurtest ehk tegelikult: turvas on kuivades kokku vajunud ning nõnda juured nähtavale toonud.

Mõni teine kõdusoomets sarnaneb palumetsaga: männid, noored kuused, all tihedalt puhmad ja kattekold. Ent lähemalt uurides selgub, et puhmarindes on rohkesti sinikat – ilmselt jäänukina rabastunud metsast, mis oli siin enne kuivendust. Tiheda alustaimestiku tõttu ei paista pinnale kerkinud puujuured välja, aga selles metsas kõndides on tunda, et jalge all pole mitte kõva mineraalmaa, vaid hoopis pehme turvas.

Metsakuivendus

Rohkem kui pool Eesti metsadest on puidukasvataja seisukohast alaliselt või ajutiselt liigniisked. Et metsast puitu hõlpsamini kätte saada ja puude kasvu kiirendada, hakati metsades kuivenduskraave kaevama juba 19. sajandi esimesel veerandil. 1950. aastate keskpaigani tehti seda käsitsi, siis võeti kasutusele profiilkopp. Metsakuivendustööde haripunktiks olid aastad 1969 – 1975.

Nüüdseks on kuivendatud üle 0,5 miljoni hektari metsamaad. Kuivendatud metsade juurdekasv on suurenenud umbes 2 m³ hektari kohta aastas. Ent kõiki niiskeid metsi kuivendada ei tohi – looduslikus seisundis metsad on olulised eri liikide elupaikadena ning mageveevarude säilitajana.

Tormiheide

Kõdusoomets on tormihell: tugevad tuuled ohustavad seda metsa teistest rohkem. Põhjus on nii kuuskede pinnapealses juurestikus kui ka selles, et juured on turba kõdunemise tõttu veelgi enam pinna lähedale või isegi maapinnast välja jäänud. Tugevad tuulepuhangud lükkavad kuuse koos juurtega külili, eriti siis, kui puuvõra on kas vihmast või märjast lumest raske.

Tuul teeb mõnikord liiga ka kaskedele ja mändidele, aga et nende juured on sügaval, siis murdub tüvi tavaliselt paari meetri kõrguselt. Seda metsakahjustust nimetatakse tormimurruks. Näiteks 2001. aasta juulikuus möllanud tromb murdis oma teel umbes miljoni kuupmeetri jagu metsa.

Metsnugis

Metsnugis on koheva sabaga pruun loomake, kel kurgu all kollane laik. Päkaalused on tal põhjamaise talvega kohastunud liigile kohaselt koheva karvkattega: nii on lumel hõlpsam liikuda. Tema lõunapoolsel sugulasel, kivinugisel, kes on nüüd ka Eestis levimas, jäävad päkaalused talvel paljaks.

Metsnugis on meie ainuke kiskja, kes suudab küttida nii maapinnal kui ka puu otsas. Nõnda kuuluvad tema toidulauale nii oravad ja linnud kui ka närilised ja konnad.

Nugis on väikese kassi suurune ning paaritumisajal teeb ka kassi kräunumise sarnast häält.

Niineürask

Harilik niineürask uuristab vanemate ja keskealiste kuuskede tüvedel ja jämedamatel okstel. Emane ürask närib koore alla piki tüve kulgeva kümnekonna sentimeetri pikkuse emakäigu. Munadest koorunud vastsed uuristavad emakäigust ristsuunas vastsekäigud. Selliselt tekivad üraskitega asustatud puudele ilusad mustrid, mis avanevad kuivanud puude koore alt.

Kõige rohkem üraskeid leidub suurtel aladel laiuvates monokultuurides.

Lakkleht

Lakklehe igihaljad kogumikud ilmestavad metsaalust igal aastaajal. Juunis-juulis võib imetleda rohekasvalgeid väikseid kellukjaid õisi, mis paiknevad lakka meenutavas tihedas ühekülgses kobaras. Sellest ka taime nimetus. Varem kuulus lakkleht uibuleheliste sugukonda, kuid nüüd on kõik senised uibulehelised molekulaargeneetiliste uuringute põhjal paigutatud kanarbikuliste sugukonda. Lakklehel on huvitavad rahvapärased nimetused: jooksjarohi, lakktalvik, talihaljas, toomhein.

Harakkuljus

Harakkuljus võistleb jõhvikaga kõige väiksema puittaime tiitli pärast. Selle õrnroosade õitega igihalja kääbuspõõsa roomavad puitunud varred on vaid millimeetri jämedused, kuid võivad kasvada isegi meetri pikkuseks. Harakkuljust on nimetatud põhjala okasmetsade õrnaks kaunitariks. Ta oli Rootsi loodusteadlase Carl von Linnè lemmiklill.

Lehter-kukeseen

Lehter-kukeseen on, nagu nimigi ütleb, hariliku kukeseene sugulane. Kukeseenele iseloomulikku erkkollast värvi tema viljakehal siiski ei näe. Pruunika kübara ja kahvatukollaka jalaga lehter-kukeseeni võib leida veel hilissügisel kuni lumeni. Seenelisele lubab ta tõhusat saaki, sest viljakehi on sageli nii palju, et „niida või vikatiga“. Kastmed, supid ja pirukad on vaid lühike loend lehter-kukeseene kulinaarse kasutamise võimalustest. Neist on valmistatud ka väga erilist vürtsikat seenemoosi. Õhukest viljakeha saab hästi kuivatada.

Ungrukold

Ungrukold on meie looduses üsna harv, aga kõige sagedamini võib teda leida just kõdusoometsadest. Erinevalt katte- ja karukollast, kelle peavars hoidub maadligi, on ungrukolla lühikesed varred püstised ning harunevad korduvalt kaheks. Tal puuduvad eospead: kollakad eospesad paiknevad ülemiste lehtede kaenlas.

Ungrukold on looduskaitse all (III kategooria).

Kattekold

Kattekold on meie koldadest levinuim ning üksiti ainus kold, kes pole looduskaitse all: kasvab peamiselt palumetsas, aga eriti rohkelt just kõdusoometsades. Erinevalt hoopis vähem levinud ja kaitse alla kuuluvast karukollast on tema läikivad lehed karvatiputa ning üksainus eospea kasvab otse lehistunud varre tippu (karukollal asuvad eospead lehtedeta varre harude tipus).

Et kollad kuivas seistes ei närtsi, siis on nendega vanasti kaunistatud piduruume. Koldade eoseid on kasutatud ravimpillide katteks ning tulevärgi korraldamiseks. Kattekollast on saadud ka sinist värvi.

Lehviksammal

Lehviksammal on üks kaunimaid metsasamblaid, kelle päriskodu on palumetsas. Tema kollakasroheline lehistunud vars on kui looduse meistriteos. Üksik vars oma harudega meenutab linnusulge või laanesõnajala lahtirulluvat lehte ja on tugeva tipuga. Lehviksambla eoskuprad arenevad varte lühikestel külgharudel.