Nõnda nimetatakse kristallselge veega liivapõhjalisi järvi, mis paiknevad palu- ja nõmmemetsade alal. Vees on ülivähe nii mineraal- kui ka orgaanilisi aineid ning need järved on pealtnäha peaaegu taimedeta. Ent just vähetoitelistes järvedes leidub haruldasi taimi, keda mujal ei kasva: madalvees vesilobeeliat ning pisut sügavamal lahnarohtusid.

Selliseid järvi on Eestis nii vähe, et need võiks sõrmedel üle lugeda. Nad on püsinud eeskätt loodusmaastikes, sest neid ohustab igasugune reostus. Nimepidi tuntumad on näiteks Viitna Pikkjärv Lahemaa piiril, Nohipalu Valgjärv Põlvamaal, Uljaste järv Ida-Virumaal, Tänavjärv Harjumaal.

Rannapuhkus

Kristallselge veega liivapõhjalised järved meelitavad puhkajaid. Pole ju midagi meeldivamat kui kasta end kuumal suvepäeval läbipaistvasse kargesse vette! Samas ei tohi unustada, et just vähetoitelised järved on inimmõjude suhtes eriti tundlikud.

Suure hulga suplejate tõttu võib suureneda toiteainete sisaldus vees ja väheneda vee läbipaistvus. Et inimesed lähevad ujuma igalt poolt, tallavad nad niimoodi kuni meetrisügavuses kasvavaid taimi. Mõnes kohas on vesilobeeliast alles jäänud vaid väikesed tukad. Tallamisest rohkemgi ohustab teda veetaseme alanemine, mis jätab ta kasvukohad kuivale. Ka mõnedes muudes Euroopa osades on sellised järved haruldased või kadunud, seetõttu on meiegi kohus neid hoida.

Vesilobeelia

Valgete või pisut sinakate kellukõitega vesilobeelia kasvab liivapõhjaliste puhta veega järvede kaldavöös. Ta elab lehekodarikuna veekogu põhjas, ainult õisikuraag ulatub üle veepiiri: neid kauneid lilli tasub vaatama minna juulis ja augustis.

Looduskaitse alla kuuluv (II kategooria) vesilobeelia kasvab senini veel ka kunagi vähetoitelisena tuntud Viitna Pikkjärves, ent populaarse suplusjärvena kaldub see veekogu juba rohketoitelisuse suunas, nii et vesilobeelia taandub aasta-aastalt.

Koos vesilobeeliaga kasvavad sageli ka lahnarohud – koldade sugulastest eostaimed. Nemad veedavad kogu elu järvepõhjas. Mõlemad on looduskaitse all: järv-lahnarohi II, üliharuldane muda-lahnarohi I kaitsekategoorias (viimasel ajal leitud ainult kahest Eesti järvest).

Surusääsed

Surusääski (pildil Chironomus plumosus) näeme tavaliselt vaikse ilmaga vee läheduses parves pulmalendu pidamas. Nende lendamisest tekkivat pininat võib kuulda kümnete meetrite kauguselt. Surusääskede vastsed elavad veekogu põhjas ja söövad seal elavaid pisiorganisme. Valmikud väljuvad veekogust juba talve lõpus sulailmadega, paarituvad lumel ja munevad vette. Nende põhiline elukoht on magevees, ent Läänemeri ei ole eriti soolane: seetõttu saavad nad hästi hakkama ka meie rannikumeres.

Särg

Särg on üks tavalisemaid kalu, kes algaja õngekonksu otsa jääb. Sellest elamusest pole enam paljudel pääsu - tõmme kalavetele on kogu eluks. Hõbedaste soomuste ja punaste silmadega särg on taimetoiduline: pisikesed särjed söövad planktonvetikaid,  suuremad mändvetikaid, vesikatku ja taimset kõdu, väga suured särjed mõnikord ka teisi kalu.

Särjeliha on luine ja sageli mudamaitsega, seetõttu ta söögikalana üldiselt hinnas pole. Soolatud ja paar nädalat kuivatatud särge nimetatakse voblaks ning nii on ta üpris armastatud suupiste.

Haug

Vähe leidub neid järvi, kus kaldataimestikus ei varitseks pikliku ja laperguse pea ning roheka kehaga haug ehk havi. Haug on röövkala: nooljas keha koos tugeva sabaga võimaldab teha äkksööste, sissepoole suunatud hambad ei lase saagil lahti rabeleda. Ta sööb kõiki elusolendeid, kellest jõud üle käib: kalu, konni, linnupoegi. Ka liigikaaslased sobivad toiduks ning nii võib juhtuda, et väiksesse järvesilma jääbki lõpuks alles vaid üks vana haug.

Vesikakand

Vesikakand on üks tavalisemaid Eesti veeloomi. Talle ei sobi ainult happelise veega rabalaukad ning väga kiire vool. Täiskasvanud loomade pikkus ei ületa enamasti ühte sentimeetrit. Nad söövad kõikvõimalikku taimekõdu.

Kakandid kulgevad ujudes või ronides, kuid ikka pikaldasel moel, kiirete sööstudeta. Rohkete vaenlaste eest kaitseb vesikakand end peitu pugedes. Ta on vastupidav muutuvates oludes ning hoolitseb oma järglaste eest (lõimetishoole): emased kannavad mune suure paunana kõhu all kaasas, kuni need kooruvad. Kakand pole putukas, vaid vähk, kellel on kümme, mitte kuus jalga. Peale selle kaks paari tundlaid.

Keriloom

Keriloomad on väga huvitav zooplanktoni rühm. Nimetus tuleb sellest, et neil on ripsmetest koosnev keriaparaat, mille abil nad toiduosakesi suhu toimetavad. Ripsmete abil võivad nad ka liikuda. Tegemist on filtraatori ja omnivooriga, kes toitub nii taimsetest kui ka loomsetest planktoniorganismidest. Liigile on iseloomulik läbipaistev keha, ainult toitudes võib ta muutuda saaklooma tõttu vees märgatavaks.

Koldvetikas

Koldvetikaid peetakse vähetoiteliste järvede karakterliigiks. Selle mikroskoopilise vetika rakk paikneb 120 mikromeetri pikkuses kojas. Kojad moodustavad põõsasja koloonia. Huvitav on jälgida, kuidas see "põõsas" vees rulluvalt liigub.

Vesikiil

Harilik vesikiil elab mitmesugustes seisuveekogudes. Sageli võib neid olla väga palju. Valmikuid võime näha maist juulini. Isane vesikiil on väga agressiivne ja kaitseb oma koduala teiste isaste eest. Ta valvab tavaliselt mõnel rohukõrrel või oksal, kuhu ta pärast lennusööstu taas maandub. Paaritumine toimub õhus.

Sõtkas

Selgeveelised vähese taimekasvuga järved on meelepärased sõtkale, kes toitub veekogu põhjas elavatest limustest, putukatest ja teistest selgrootutest loomadest. Ta on hea sukelduja, kes liigub toiduotsingul kuni nelja meetri sügavusel ja vahel sügavamalgi. Ka ootamatult ilmunud vaenlase eest põgeneb sõtkas sukeldudes: kaldavöös kasvavat roostikku ta turvatundeks ei vaja.

Pesitsemise ajal on sõtkad poolenisti metsalinnud: nad rajavad pesa mõnda suuremasse puuõõnsusse. Siin on sageli abi musträhnist, kelle toksitud õõnsused on sõtkastele sobiliku suurusega.