Kui leiate selge, kuid tõmmu veega järve, kus taimi kas polegi või on napilt, siis olete huumustoitelise järve kaldal. Need on eeskätt rabajärved ja suuremad laukad ning väiksed, õõtsikuga ääristatud või metsahuumusest rikkad järved. Huumustoitelistes järvedes on vähe taimetoitaineid ja veele annavad tõmmu värvuse turbast eralduvad humiinained. Mineraalainete sisaldus on tavaliselt nullilähedane. Kui olete kunagi rabajärves ujumas käinud, siis teate, et nahk on pärast seda siidpehme: bioloogiliselt aktiivne humiin imendub hästi läbi naha ja seob kehas leiduvaid jääkaineid. Rabavesi mõjub parandavalt ka haavadele, hävitades mikroobe. Rabavesi on puhas, veidi mõrkja maitsega, ent mineraalainete puudumise tõttu ei kustuta janu.

Neis enamasti väga taimestikuvaestes järvedes kasvab vahel vesiroose, väikest ja kollast vesikuppu, ujuvat ja pikka penikeelt, jõgitakjaid ja mändvetiktaimi. Vee all kasvavaid taimi leiame huumustoitelistes järvedes siis, kui seal on säilinud kõvema põhjaga piirkondi ning vees on pisut rohkem mineraalaineid kui rabajärvedes tavaliselt.

Rabakiil

Nagu muudelgi kiilidel, elavad rabakiilide vastsed vees. Nii vastsed kui ka valmikud toituvad teistest loomadest. Kiilivastsete kõige omapärasem kehaosa on pikaks püünismaskiks muundunud alahuul. Loom ise on enamasti liikumatu, aga mask krahmab saaki välkkiirelt. Eestis leidub viit liiki rabakiile, neist kolm on looduskaitse all. Päris rabaveekogusid, kus kalu pole, eelistavad neist kaks, ülejäänuid leidub ka muud tüüpi väikejärvedes. Nood on väga ettevaatlikud, oskavad end kalade eest varjata.

Suvine hõljursõudik

Mesocyclops leuckarti

Seda aerjalalist loomakest huumustoiteliste järvede zooplanktonis peetakse peamiselt soojaveeliigiks. Ilmselt tuleneb sellest ka eestikeelne liiginimetus „suvine“. Emased on veidi suuremad kui isased: pikkus ♀ 0,7 – 1,3 mm, ♂ 0,8 – 1,0 mm. Loom on aktiivne kevadest sügise alguseni, hilissügisel ja talvel püsib puhkeseisundis. Elupaigana eelistab mageveekogusid, kuid suudab elada ka riimveelises Soome lahes.

Liuskur

Liuskuri kehal ja käppadel on hulgaliselt vetthülgavaid karvakesi, mis hoiavad keha märgumast ja võimaldavad pikkadel jalgadel veepinnal liuelda. Liuglemiseks kasutavad nad kahte jalapaari. Esimese jalapaari abil „kuulavad“ veepinna võnkumisi ja teevad niimoodi kindlaks vette kukkunud putuka asukoha. Saagini jõudes haaravad nad selle ja imevad iminoka abil tühjaks. Valmikud talvituvad. Seetõttu võime neid näha kevadel ning suve lõpus ja sügisel. Suvekuudel näeme enamasti vastseid.

Vesiroosid

Vesiroosid kasvavad  nii rohketoitelistes järvedes, jõgedes, tiikides kui ka rabajärvedes ja laugastes. Ühest veekogust teise, ka rabasse, jõuavad nad ilmselt lindude kaasabil.

Tavaliselt kasvavad vesiroosid kuni poolteise meetri sügavuses vees, kuid nende risoomid võivad paikneda ka kolme meetri sügavusel. Veepinnal ujuvad lehed ei märgu, sest on pealt kaetud vahakihiga. Lehe- ja õierootsudes on erilised õhusooned, mis aitavad lehtedel ja õitel vee peal püsida ning juhivad hapnikurikast õhku ka mudas olevatesse risoomidesse. Risoom võib kasvada kuni kolme meetri pikkuseks, sellest kasvavad välja uued lehed ja õied. Tärkliserikkast ja parkaineid sisaldavast risoomist jahvatatud jahu on kunagistel näljaaegadel lisatud leivatainasse.

Mõlemad Eestis kasvavad vesiroosid – valge ja väike vesiroos – on looduskaitse all (III kategooria).

Tativetikas

Aeg-ajalt leidub Eesti pehmeveelistes järvedes väga ohtralt mikroskoopilisi üherakulisi tativetikaid. Nad ujuvad vees viburi abil: see on umbes sama pikk kui vetikarakk – sada mikromeetrit. Tativetika rakus on limakapslid, mis ärrituse korral välja paisatakse. Arvatakse, et see on kaitsemehhanism ärasöömise vastu. Liikumisvõimelisena püsivad nad enamasti mingis teatavas veekihis. Kui tativetikaid on erakordselt palju, siis jagub neid kogu veesambasse. Ujujatele on nad rohke lima tõttu ebameeldivad. Rabajärves ujudes võibki mõnikord limaseks saada.

Ahven

Ahven on Eestis üks levinumaid kalaliike, keda võib leida nii magevees kui ka riimvees, vooluveekogudes ja järvedes. Rabajärvedes ja laugastes võib ta olla ainuke kalaliik. Siin on ahvena värvus tumedam ja tema kasv aeglasem. Kui noorjärgud toituvad väikestest planktoniloomadest, siis täiskasvanud kaladel tuleb ette ka kannibalismi: nad söövad oma liigikaaslasi.