Madalsoo on märg, vahel lausa vesine tiheda rohttaimestikuga soo hästi lagunenud mustal turbal. Puudest kasvavad siin kidurad sookased, põõsastest pajud, Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikastel aladel ka porss. Rohttaimestik on samuti Eesti eri osades erinev: paealade liigirikastes soodes võib leida pääsusilma, lemmelille, käpalistest soo-neiuvaipa, käoraamatuid jt, lubjavaeste alade liigivaestes soodes annavad tooni ahtalehine villpea, soopihl, soo-kuuskjalg, ubaleht, käpalistest kahkjaspunane ja kuradi-sõrmkäpp jt.

Soode kuivendamine

Soid on Eestis kuivendatud juba aastasadu ning kraavi kaevamine on saanud raske maatöö võrdkujuks. Kui raba kuivendamise eesmärk on eelkõige turba tootmine, siis kuivendatud madalsoodest on saanud niidud ja karjamaad, harvem ka põllud. Hinnanguliselt 90% Eestis kunagistest madalsoodest on vähemalt mingis osas kuivendatud.

Praegu hinnatakse soode võimalikust põllumajanduslikust väärtusest palju suuremaks nende tähtsust süsiniku sidujana, puhta vee reservuaarina ja elupaigana.

Tikutaja

Tikutaja on soode ja niiskete niitude lind. Toitumiseks vajab ta mudast keskkonda, kus songib osavalt ülipika noka abil. Tema noka tipp on erakordselt kompimistundlik, võimaldades tajuda vihmausside ja teiste maa all tegutsevate loomade liikumist.

Tikutaja oskab häält teha ka sabaga. Viimase välimised tüürsuled on jäigad ja neid saab suunata eriliste lihaste abil. Tikutaja häälesuled on eluliselt tähtsad kevadisel pulmaajal, mil isaslinnud  koduala kohal ringi lendavad ja möhitavad: niiviisi me nende sabahäält kutsume ja siit ka nende hüüdnimi – taevasikk. See heli – pulmalaul – tekib laiali aetud häälesulgede vibreerimisel.

Sookurg

Sookure nimi viitab selle graatsilise linnu lemmikelupaigale: ta pesitseb meeleldi põõsassoodes, sooroostikes ja ka lagerabadel. Sageli on need paigad lausa vesised, nii et pesa ehitamisel tuleb omajagu vaeva näha: pesakuhil peab küündima ümbruses laiuvast veest kõrgemale.

Pesapaik soos pakub kurgedele eelkõige rahu ja turvalisust. Toitumas käiakse ju sageli ka põldudel – mida aeg edasi, seda enam. Sookured on kõigesööjad, ent eelistavad siiski taimset kraami, mille hulgas on taimede rohelised osad, juured ja juurikad, viljad ning nende seas muidugi ka kuremarjad. Viimasel ajal on sookured õppinud muuhulgas hindama inimestele meelepärast toitu, nagu teravili, kartul ja porgand.

Porss

Porss kasvab tihedate põõsastena Lääne-Eesti lubjarikastes soodes. Ta on kahekojaline: isas- ja emasõied arenevad eri taimedel. Sel põõsal on nii võrsed, pungad kui ka lehed kaetud näärmetäppidega, mis sisaldavad eeterlikku õli. Sellest siis porsa väga tugev lõhn. Eeterlik õli on mürgine.

Porsa levialadel on teda lisatud õllele: annab maitset ja tugevdab joovastavat mõju, ent sellise õlle joomine võib tekitada psüühikahäireid. Kappi pandud porsaoksad peletavad koisid, tema koorest ja pungadest on saadud kollast lõngavärvi.

Mätastarn

Mätastarn (koos luhttarnaga) on meil tänu Edgar Valterile saanud tuntuks poku nime all: ta kasvab suurte mätastena madalsoodes, lodudes ja mujal seisva veega kasvukohtades. Mätaste tekkimise saladus peitub selle taime väga lühikestes risoomides: neist tärkavad tarnavõsud kasvavad külg külje kõrvale, nii kujunebki aastate jooksul ühest taimest tihe mätas. Ajapikku võivad need mättad kasvada kuni meetri kõrguseks ning hulgi tekitada raskesti läbitava pokumaa.

Soopihl

Soopihl on saanud oma nime lehtede järgi, mis meenutavad pihlapuu omi. Tema väikesed õied muutuvad nähtavamaks tänu suurtele tumepunastele tupplehtedele. Viljad on soopihlal punased koguluuviljad, kus pisikesed pähklikesed on koondunud lihakale õiepõhja pikendusele – nagu maasikal. Kasvab ta madalsoodes, õõtsikutel ja muudes seisva veega paikades.

Rahvameditsiinis on soovitatud panna soopihla värske leht haavale, et see kiiremini paraneks. Seda taime on kasutatud nahaparkimisel ja villaste esemete punaseks värvimisel.

Ubaleht

Selle taime eksootilise välimusega õied reedavad sugulust troopikataimedega. Tõepoolest, ta on ubaleheliste sugukonna ainus parasvöötmes levinud liik: enamik tema sugulasi kasvab lõunapoolkera troopilistel aladel. Ubaleht kasvab meil vesistes madalsoodes ja õõtsikutel. Oma nime on ta saanud lehtede järgi, mis meenutavad põldoataime.

Rahvameditsiinis on ubalehe kuivatatud lehtedest valmistatud higistama ajavat, palavikku alandavat teed.

Pääsusilm

Pääsusilm ei kasva mitte kõikjal madalsoodes, vaid ainult seal, kus sood toidab lubjarikas vesi – rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. Teda jagub ka liigirikastele niisketele niitudele. Õitsele puhkeb pääsusilm juba mais, sest ta on selleks valmistunud eelmisel suvel: mullas peituvast risoomist kasvab sügiseks välja uus lehekodarik, mis elab üle talve. Kevadel kasvab sellest välja õisik.

Pääsusilmas tunneme ära rohkete aia- ja potilillede – priimulate – lähtevanema.

Pisipahtlik

Pisipahtlik on põnev kevadseen, kelle viljakehad võivad kasvada mõnikord päris vees. Väikese viljakeha kollane kübar ei kasva sentimeetrist suuremaks. Lagundajana toitub pisipahtlik kõdunevatest lehtedest ja vartest, muutes need taas mineraalaineteks, mida taimed uuesti omastada saavad. Mõnikord võib soolompides näha massiliselt pisipahtliku erksaid viljakehi.

Valgetähn-pajuliblikas

Valgetähn-pajuliblikas võib hea lendajana meie vaatevälja sattuda väga mitmesugustes elupaikades. Madalsohu meelitavad teda aga sageli paljud, kelle lehti tema röövikud vahel lausa hulgaliselt ära söövad. Siin on röövikutel rahulik tegutseda, sest niiskel ja pehmel pinnasel käib vähe segajaid. Valgetähn-pajuliblika valmikud talvituvad ja on varakevadel esimeste lendavate liblikate seas.