Kui soovite kevadel sinililli korjata või suve lõpul pähklile minna, siis tuleb suunduda salumetsa. Viljakatel lubjarikastel kamarmuldadel kasvavad kuuse-kase-haava metsad (paiguti ka tamme, pärna ja saarega) on liigirohked ja lopsakad. Varakevadel, kui õitsevad sinilill ja sarapuu, jagub metsa alla rohkesti valgust. Siis õitsevad ka  näsiniin, kopsurohi, metspipar ja koldnõges. Maikuu algul hakkavad end lahti rullima sõnajalad ning suvel, kui puud-põõsad lehes, kaovad kevadised õitsejad varjulise alusmetsa hämarusse. Samblaid on siin vähe (kähar salusammal, raunikud, tähtsamblad) ja nad ei moodusta pidevat vaipa.

Sinitihane

Taevasinise pea ja kollase kõhuga sinitihane on meie salumetsade ja parkide tunnuslind. Seda erksavärvilist tegelast näeme aga harvem kui võiks, sest suveroheluses eelistavad sinitihased tegutseda  kõrgemal puuvõrades. Ka isaslindude nokast pärinev kõlav hernevile tuleb pigem mõnelt kõrgemalt oksalt, nii et laulja ise jääb enamasti varju.

Sinitihasel on imetlusväärne tähelepanuvõime: tema suvises toidus leidub palju rohelisi lehetäisid ja röövikuid, mis värvuselt puulehtedega ideaalselt ühte sulavad!

Kiita tuleb pisikeste sinitihaste tragidust. Lindude toidumajas jätkub neil julgust nokkida seemneid kõrvuti suurte rasvatihastega. Pesitsusajal paistavad nad aga silma erakordse toimekusega: poegadele tuuakse toitu väga sageli, vahel isegi üle kuuesaja korra päevas! Järglaskonna eest hoolitsemise ajal paistavad vanalindude suled sagris ja kasimatuna: lapsi kasvatades tegutsetakse ennastsalgavalt.

Suur-haavasikk

Suur-haavasikk on kogukas mardikas, kelle valmikud tegutsevad kesksuvel, süües haabade lehti. Mardikad munevad elusate haabade koorele. Vastsed toituvad alguses koore all, hiljem närivad ennast tüves sügavamale. Nad ei suuda seedida tselluloosi, seetõttu saavadki elada vaid elusate puude tüves, kus toituvad puu mahlast ja rakkudest. Vastsed tegutsevad valdavalt tüve allosas, juurekaela läheduses. Talvituvaid vastseid söövad sageli rähnid.

Lapsuliblikas

Lapsuliblikas on meil üks tavalisemaid liblikaliike. Teda võime leida peaaegu kõikjal, ka leht- ja segametsades. Et liblikad eelistavad päikesepaistet, siis paksu metsa all neid siiski ei näe. Hiljemalt septembris poevad valmikud rohu või sambla sisse talvituma. Kevadel on lapsuliblikas üks esimesi, kes pärast lume sulamist ringi lendama hakkab. Tema röövikud toituvad paakspuul ja türnpuul.

Kaelushiir

Kaelushiir on öise eluviisiga üsna suurte silmade ja kõrvadega näriline. Nime on ta saanud seljakarvadega sama tooni pruunilt kaeluselt heledal rinnaesisel.

Kaelushiir on metsade ja metsaservade elanik, kes lagedat väldib. Ta liigub osavalt ka puude võrades turnides ja vajadusel hüpates, seejuures on talle abiks pikk saba. Kaelushiire lemmiktoit on pähklid, neid kogub ta ka talvevaruks. Ühe suve jooksul võib kaelushiir saada kuni kolm pesakonda poegi.

Metssiga

Metssigu elab Eestis umbes 20 000 ja suve jooksul võib nende arv pisikeste triibuliste põrsaste lisandumisel lausa kahekordistuda.

Metssead otsivad oma toitu mullast, tuhnides kärsaga välja juuri, vihmausse, tõuke ja muud. Kui aga talvel läheb lumi liiga sügavaks, on liikuda ja toitu leida raske. Nii ongi Eesti metssead ühed põhjapoolseimad.

Metssead elavad karjana, mida juhib emis ning kuhu kuuluvad sama aasta põrsad ja eelmise aasta kesikud. Täiskasvanud isasloomad – kuldid – liiguvad omaette.

Metsseal on meie ulukitest kõige maitsvam liha, ainult kuldilihal on ebameeldiv kõrvalmaitse.

Harilik kopsusamblik

Harilik kopsusamblik on suur ja silmatorkav, meenutab kopsukude. Ta on tundlik õhusaaste ja kasvukoha muutuste suhtes ning muutub kogu Euroopas järjest haruldasemaks. Eestis on ta III kategooria kaitsealune liik.

Kopsusamblikuga raviti keskajal kopsuhaigusi. Põhja-Ameerikas oli kopsusamblikul maagiline tähendus: temaga korraldati tervise ja pikaealisuse rituaale.

Sarapuu

Sarapuupähklid on väga toitainerikkad. Pähklid on Eestis olnud tavapärane jõulutoit. Vanasti käidi pähkleid korjamas ühiselt, nn pähklipäevadel: see hoidis ära pähklite liigvarajase varumise. Ka nõukogude ajal määrati kindlaks kuupäevad, millest alates võis pähklile minna.

Kahjuks on paljud pähklid ussitanud. Süüdi on pähklikärsakas, kes muneb oma munad noorde, veel pehmekoorelisse pähklisse. Munadest arenevad vastsed – pähkliussid.

Käopäkk

Käopäkka ei leidu just igas salumetsas, aga kui ta juba kasvab, siis hulgi. Et tal pole rohelisi lehti, seega klorofülli, siis peab ta saama toitu kellegi abil või arvel: käopäkk on parasiit, kes elab lehtpuude, eeskätt sarapuu ja lepa juurtel. Aga need roosad soomusjate lehtedega õisikuvarred, mis meile kevadel sinilille õitsemise aegu silma hakkavad, on vaid "jäämäe" maapealne osa: suurem osa taimest elab mullas. Seal on põimik lihakatest soomustega kaetud maa-alustest vartest, mis iminapa abil kinnituvad peremeestaime juurtele, ammutades kõike eluks vajalikku. Käopäka seemned valmivad jaanipäeva paiku ja enamik neist hukkub: idanevad vaid need, mis satuvad mõne peremeestaime juure lähedusse.

Sinilill

Sinilill on salumetsa tunnusliik, kuigi kasvab ka loometsas. Ta avab oma õied varakevadel enne, kui maa on jõudnud sulada, sest tema karvased õiepungad on metsakõdus valmis juba sügisel. Lisajõudu saab õitseja aga eelmise aasta lehtedelt, sest need püsivad üle talve rohelisena ning kuivavad alles siis, kui taim hakkab uusi kasvatama.  Pärast õitsemist painduvad sinilille õieraod maadligi, sest valminud seemneid kannavad laiali sipelgad: kandja meelitamiseks on iga seemne küljes õlipaunake.

Sinililli korjates ei maksa unustada, et see kaunis taim on mürgine.

Kopsurohi

Kopsurohi kuulub salumetsa varaste õitsejate hulka. Tema õisiku teeb huvitavaks see, et õied selles muudavad värvust: avanedes on nad roosad, siis muutuvad lillakaspunaseks ja vananedes lausa siniseks. Et õied avanevad eri ajal, näeb õisikus korraga kõiki värve. Seemned pudenevad maha ja neid kannavad edasi sipelgad, saades vastutasuks magusa suutäie.

Õite puhkemise ajal on kopsurohu varrel väikesed karekarvased lehed, aga hiljem kasvab juurmiste suurte, samuti karedate  lehtede kodarik. Taime nimi pärineb rahvameditsiinist: tema ürti on kasutatud köha, bronhiidi ja muude kopsuhaiguste raviks.

Metspipar

Metspipar on meie salumetsades tavaline taim, aga läänesaartele pole ta veel jõudnud. Tema tumerohelised läikivad lehed hakkavad hästi silma varakevadises sinilillemetsas. Just sel  ajal on ka metspipral õied, aga neid näeb vaid lehtede alla piiludes: tumepunased kellukjad õied hoiduvad maadligi, on isetolmlevad või tolmeldavad neid maapinnal liikuvad putukad ja teod. Aga seemneid, millel on küljes ahvatlev toidupaunake, kannavad laiali sipelgad, nagu sinilillelgi.

Metspipar on oma nime saanud sellest, et tema lehed on piprase lõhna ja maitsega. Toidule neid siiski lisada ei maksa, sest taim on mürgine. Küll aga sobib metspipar ilutaimeks varjulistesse kohtadesse, näiteks kalmistu puude alla.

Näsiniin

Näsiniin on kevadise salumetsa üllatus, sest ta ei kasva igal pool ja hulgi. Väheldasi hõredaid põõsaid tuntakse ka metssireli nime all, sest tema lõhnavad õied meenutavad tõepoolest sireli omi. Nuusutada neid kauneid õisi võib, aga mitte rohkem, sest taim on väga mürgine. Nimetuski tuleneb arvatavasti sellest, et kaunid õied  ahvatlevad oksi murdma, aga et need on väga sitked, siis kiputakse hambaid appi võtma: tagajärjed algavad  tugeva põletusega suu limaskestal. Oksa murdmisel mahlaga saastunud kätele võivad tekkida vesivillid.

Suvises lopsakas salumetsas jääb näsiniin märkamatuks, ent hakkab jälle pilku püüdma sügisepoole, kui valmivad erkpunased marjad (tegelikult luuviljad), mis on samuti surmavalt mürgised.

Kurrel

Kurrel on kevadseen, kelle viljakehasid võib näha haavikus, sest ta elab sümbioosis haabadega. Maapinda katvate pleekinud haavalehtede vahelt leiab kurreli pruunikaid viljakehi vaid tähelepanelik seeneline. See erakordselt maitsev söögiseen ei vaja kupatamist. Kui inimene sööb kurrelit, jõuavad tema kehasse orgaanilised ained, mida tootis fotosünteesil haavapuu.