Kui lehtpuude ülekaaluga salu- või mõne teise viljakal kamarmullal kasvava metsa alla on ilmunud angervaks, seaohakas jt. lodutaimed, siis võib olla üsna kindel, et tegu on lodustuva metsaga:  rohke niiskuse tõttu on siia õhukese kihina või laiguti ladestunud turvas. Varakevadel õitsevad vesistes lohkudes lepiklilled.

Kasevihad

Saunas vihtlemine on mõnus ja tervislik: soodustab higistamist, ergutab verevarustust ja on kerge massaaži eest. Kõige tavalisem saunaviht tehakse peenikestest kaseokstest, kuigi vihutakse ka nõgese, kadaka- ja tammeokstega. Kaseoksi võib koguda küll igasugusest kaasikust, ent lodustuvas metsas tasub vaadata, kas tegu on soo- või arukasega. Enamasti eelistatakse aromaatsemat arukaske, ent väidetavasti ei tule sookase lehed viheldes nii kergesti küljest.

Must pässik

Must pässik ehk rahvakeeli kasekäsn on üks tuntumaid raviomadustega puuseeni. Juba Vene tsaar Vladimir Monomahh ravis musta pässikuga oma kasvajat. Tervistavat tõmmist tehakse musta mügariku pruunikast sisust, mis lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse. Nn kasekäsn ei ole seene viljakeha: selle seeneniitide põimiku tähendust seenele pole teadlased veel välja selgitanud. Õhuke liibuv viljakeha ilmub puu koore alla pärast puu surma.

Metsasääsk

Metsasääsk on meie arvukamaid pistesääskesid. Emane sääsk muneb munad maapinna lohkudesse, kuhu kevadel jääb mõneks ajaks pidama lumesulamisvesi. Kui mõni talv on lumeta, siis võivad munad oodata ka üle aasta, kuni viimaks vette satuvad. Sellistel aastatel on sääski eriti palju.

Metskits

Metskits on meie metsade väikseim hirvlane. Ta võib kaaluda 24–35 kg. Isased, keda kutsutakse sokkudeks, on suuremad kui emased. Metskits on üks tavalisemaid jahiulukeid.  Neil aegadel, kui metskitsi oli Eestis väga palju (kuni 200 000), kütiti neid üle 15 000 aastas. Kui lumerikaste talvede ja kiskjate rohkuse tõttu populatsiooni arvukus vähenes, hakati küttima vähem: 2011. aastal lasksid jahimehed vaid 1211 metskitse.

Lepiklill

Lepiklill on kevadiste mudalohkude ehe, seda eeskätt lodumetsas. Ent kui ta ilmub salumetsa, siis tähendab, et see mets kaldub lodustuma. Sel pilkuköitval lillekesel on tegelikult väga pisikesed kroonlehtedeta õied, kuid need on koondunud kännasõisikuna kollakasrohelistele kõrglehtedele: nõnda paistavad nad kaugele.

Lepiklill on tuntud rahvameditsiinis: tema mahlaga on ravitud vistrikke, ville ja kärnasid nahal, sellest ka rahvapärane nimetus – kärnalill.

Seaohakas

Seaohakas on lopsakas taim, kelle “ohakaokkad” on üsna tagasihoidlikud.  Helerohelise kõrgekasvulise taime lehed on pehmed ja jahedad, sest nendest aurab palju vett. Nii nagu higi aurumine alandab inimese kehatemperatuuri, jahutab vee aurumine ka taime. Seaohakas on põuakuulutaja: kui ta oma leheotsad kokku rullib, siis on see märk vihmata päevade peatsest saabumisest. Seaohaka nimi võib tuleneda sellest, et sead söövad tema risoome. Need sobivad köögiviljaks ka inimese toidulauale.

Angervaks

Angervaks kasvab kõikjal, kus mullas jagub rohkesti niiskust ja toitaineid. Kui ta hakkab hulgi kasvama (koos nõgese, seaohaka jt lodutaimedega) lehtpuu- ja segametsas, siis on see märk metsa soostumisest ehk täpsemalt – lodustumisest.

Angervaksa tugevalt lõhnavad õied on nektaririkkad, seega on tegu hea meetaimega. Et angervaks sisaldab salitsüülhapet, siis on teda ammustest aegadest kasutatud külmetushaiguste leevendajana: langetab palavikku ja vaigistab köha.