Soostuvad metsad kasvavad seal, kus rohke niiskuse toel on maapinnale ladestunud turvas – kas laiguti või lausaliselt, kuid õhukese kihina (mitte rohkem kui 30 cm). Turba olemasolu ilma erivahenditeta ei näe, küll aga annavad sellest märku taimed. Kui soostuma on hakanud okaspuude ülekaaluga palu- või laanemets, siis tekivad sinna karusambla või/ja turbasambla mättad ning viimastel rabataimed – need annavad tunnistust, et tegu on rabastuva metsaga. Sageli on rabastuvas metsas turbakihi all mullas tihenenud rauarikas kiht – nõrgkivi –, mis vettpidava ekraanina soodustab soostumist veelgi. Nõrgkivi võib olla nii tugev, et ka puujuured ei suuda sellest läbi kasvada.

Metsakorraldus

Metsade korraldamine tähendab metsa mõõtmist, kaardistamist, hindamist ja metsa majandamiseks vajalike tegevuste (raie, istutus, kaitse jne) kavandamist. Väga oluline on just selle töö tulemusena valminud tegevusplaan ehk majanduskava: selle eesmärk on tagada, et mets ei kaotaks oma väärtust ka tulevikus.

Esimesed metsakorraldused Eestis tehti 18. sajandi lõpul Saaremaal: see oli keeruline ja suurt täpsust nõudev töö. Tänapäeval peab majanduskava olema igal metsaomanikul: ainult selle alusel võib ta teha oma metsas näiteks raieid.

Metsis

Metsis on meie suurim metsakana, kes elab vanades männikutes ja rabaservas. Talvel on ta männitoiduline: raske lind turnib osavasti männivõras, süües männiokkaid. Suviti liiguvad metsised meeleldi maapinnal, süües marju, pungi, õisi ja lehti.

Sageli käivad metsised metsateedel pisikesi kivikesi nokkimas: need nn jahvekivid aitavad linnu pugus koredamat toitu peenestada. Nagu kõigil teistel metsakanadel, on ka metsisel pikk pimesool, mis võimaldab saada lahjast toidust rohkem energiat.

Hiidämblik

Hiidämblik on üks meie suurimaid ämblikke. Võrku ta ei koo, saaki jahib hundi kombel ringi luurates. Võib liikuda ka veepeeglil ning vajadusel püüda veepinna läheduses ujuvaid konnakulleseid ja väiksemaid kalamaime. Emane ämblik koob munemiseks kookoni ja jääb selle kõrvale munadest kooruvaid noori ämblikke valvama.

Pilliroog

Pilliroog on Eesti suurim kõrreline, võib kasvada kuni nelja, vahel isegi kuue meetri kõrguseks. Ta moodustab tihedaid roostikke, sest paljuneb risoomide abil: nõnda suudab pilliroog soodsates oludes edasi nihkuda kuni viis meetrit aastas ja omavahel risoomide abil ühenduses olevad kogumikud – kloonid – hõlmata üle ruutkilomeetri suuruse ala. Pilliroo seemned valmivad Eestis harva.

Väga hoogsalt kasvades toodab pilliroog sedavõrd palju biomassi, et see on võrreldav

troopiliste vihmametsade produktsiooniga. Varasematel aegadel on teda kasutatud loomasöödaks, niites roogu juunis-juulis, kui taim ei ole veel puitunud. Ajast aega on rannarahvas ehitanud ka rookatuseid: need peavad talvel sooja ja hoiavad suvel maja jahedana ning kestavad kuni 80 aastat. Katuseroogu on ikka varutud kevadtalvel jää pealt.

Rookatuseid ehitatakse tänapäevalgi, ent pillirool on teisigi kasutusalasid: ta sobib ehitiste soojustamiseks ning ka biokütusena, käsitöömaterjaliks jne.

Sinikas

Sinikas on saanud nime siniste marjade ja sinakate lehtede järgi. Tema päriskodu on rabametsas, aga ta kasvab ka seal, kus turbakiht on õhuke. Sinika marjadesse suhtutakse erinevalt. Ühelt poolt: need on magusad, mahlased ja vitamiinirikkad ning taimed sageli  saagikamad kui mustikal. Ent teisalt on levinud väide, et sinikamarjad on mürgised. Uurimused on tõestanud selle väite ekslikkust: sinikas pole mürgine. Kui keegi end metsas sinikaid süües halvasti tunneb, siis on selles tõenäoliselt süüdi hoopis sinikatega koos kasvav sookail, kellest lenduvad eeterlikud aurud võivad osal inimestest tekitada iiveldust ja peavalu. Siit ka sinika levinuim rahvapärane nimetus – joovikas.

Karusammal

Karusammal on ilusa sügavrohelise värvusega sammal. Üksik samblataim sarnaneb noorele kuusetaimele ning võib olla kuni pool meetrit pikk: taime alumine ots on sügaval mättas. Karusamblavaip tundub ühtlane ja ahvatlevalt pehme. Istumiseks on see aga kindlasti märg, sest karusammal annab märku soostumisest.