Kui juhtute järve äärde, mille veepiirini pole lihtne pääseda, sest mudane kaldavöö on tihedasti asustatud paljude eri liiki taimedega, siis võite olla kindel, et tegu on rohketoitelise järvega. Kui heidate pilgu kaugemale, siis seal katavad veepinda laiguti taimede ujulehed. Kaldaääre rohutihnikus kasvavad pilliroog ja järvkaisel, laialehine hundinui, kalmus, konnarohud, kõõlusleht, luigelill jt, veepeeglit katavad ujuva penikeele, vesikupu ja vesirooside lehed ning nende vahelt küünitavad välja õied.

Selline taimeküllus on tingitud toitainete rohkusest vees. Kultuurmaastikes lisandub neid nii mullast välja uhutud põlluväetistena kui ka muust inimtegevusest tulenevate reoainetega. On järvi, mis on ilmselt looduslikult rohketoitelised, nagu Pühajärv Otepää kõrgustikul ja Ähijärv Karulas. Toiteainete rohkus tuleneb viljakast pinnasest, millesse järvenõod on kujunenud.

Enamik Eesti järvi, kaasa arvatud Peipsi ja Võrtsjärv, on rohketoitelised.

Sinikael-part

Sinikaela tuntakse pea kõikjal. Ta on meie arvukaim ja levinuim part. Umbes 30 tuhandest Eestis pesitsevast sinikael-pardi paarist elab umbes kolmandik mererandadel, ülejäänud pesitsevad sisevetel üle kogu maa.

Sinikael-pardid on tuntud kogu Põhja-poolkeral: nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Lõuna pool ekvaatorit on nad kanda kinnitanud peamiselt inimese kaasabil, ja seda peamiselt kodulinnuna. Sinikael-part on kõigi koduparditõugude esivanem peale muskuspardi.

Hallpõsk-pütt

Hallpõsk-pütt pesitseb tiheda taimestikuga veekogudel. Pesa ehitab ta varjulisse paika ja kui võimalik, siis mõne laugupesa lähedale: üheskoos on lihtsam koduala kaitsta.

Pesa tarvis kannavad hallpõsk-pütid kokku pilliroovarsi, kaislat ja muud sobilikku kraami. Kõik see kuhjatakse üpris korrapäratuks hunnikuks, mis kinnitub pajuokste või rookõrte vahele. Nii valmib ujuvpesa, nagu püttide puhul ikka. Munasid aitab hauduval linnul soojana hoida pesamaterjali kõdunemisel eralduv soojus.

Lehetäid

Ploomipuu-lehetäid võivad suvel kolida veetaimedele (eriti pilliroole), kus  nad elavad sageli suurte kogumitena. Kui keerata pilliroo leht ülespidi, paistavad selle alaküljelt silma kümned ja sajad eri suuruses tiivutud putukad. Nende tavaline värvus on rohekas, punakad on äsja kestunud. Lehetäid sigivad suve jooksul partenogeneetiliselt: emased munevad viljastamata mune, kust arenevad samuti emased lehetäid. Sügisel, päeva lühenedes ilmuvad tiivulised suguisendid – isased ja emased, kes paarituvad ning liiguvad ploomipuudele tagasi. Nüüd munetud munad elavad üle talve.

Putuktoidulised linnud käivad sageli pilliroos lehetäisid söömas, seda eriti rände ajal. Näiteks kõrkja-roolindude toidust võib see lehetäi anda kuni 90%. Ploomipuu-lehetäid on inimese abiga levinud kogu maailmas, kus vaid kasvab pilliroogu.

Vesikarikas ja konnakilbukas

Kaks sugulastaime (mõlemad kilbukaliste sugukonnast) asustavad sageli koos kinnikasvamisele kalduvaid järvesoppe ja kaldavööd. Mõlemad on kahekojalised (emas- ja isasõied eri taimedel). Vesikarikas kasvab veekogu põhjas jäikadest lehtedest koosneva kodarikuna, ent tõuseb õitseajaks osaliselt veepinnale. Konnakilbuka neerja kujuga lehed ujuvad veepinnal. Konnakilbukat võib leida kogu Eestis, aga vesikarikas on Lääne-Eestis üpris haruldane.

Veeõitseng

Rohketoiteliste järvede vesi on kollakasroheline ja sageli nõrgalt läbipaistev. Suvekuumuses võib see aga muutuda päris roheliseks ja "paksuks", sest vohama hakkavad mikroskoopilised vetikad: seda nähtust nimetatakse veeõitsenguks.

Labateod

Tigusid on aias või metsas igaüks näinud. Paljud liigid elavad ka vees. Tigude lubjast koda on seesama, mis meil kondid, ainult ta ei asu liha sees, vaid ümber selle. Et teol saaks koda olla, peab vees olema lupja lahustunud. Seepärast leidub pehmes vees tigusid vähe, hapus vees neid pole. Teod söövad kõige parema meelega vetikate, seente, kõdu ja pisiloomade segu, mis katab limase kirmena veealuseid taimi, kive ja puitu. Mõned oskavad veepinnale ujuma tõusta ja limpsivad siis pindkilest sinna kogunenud puru. Labatigusid on Eestis kahte liiki, mõlemad üsna tavalised.

Väike nokik

Väike nokik (Bosmina longirostris) on vesikirbuline, kelle pikkus on umbes 0,5 mm. Ta on äärmiselt kosmopoliitne liik – elab arktilistest vetest troopiliste veteni. Teda leidub nii avavees kui ka kaldavööndis. Toitumistüübilt on tegemist filtraatoriga, kelle toiduks on mikroskoopilised vetikad ja bakterid. Tegemist on rohketoiteliste vete liigiga, sest ta talub küllaltki madalat hapnikusisaldust vees (0,6-2 mg/l). Üks Eesti tuntumaid järveuurijaid Aare Mäemets on nimetanud väikese nokiku rohketoiteliste vete indikaatorliigiks.

Järvekibun

Järvekibun on kirjude tiibade ja erkroheliste silmadega parm, kes elab alati vee läheduses. Ta muneb munad veepinna kohal kasvavate taimede lehtedele. Munast koorunud vastsed kukuvad vette ja elavad kaldamudas. Loomade verd imevad vaid emased parmud, isased toituvad taimede nektarist.

Hundinui

Hundinuia tunneb igaüks tema pruunide sametiste tõlvikute järgi. Kui lähemalt uurida, siis leiame selle trullaka emastõlviku tipust veel üpris peenikese "antenni" –isasõisiku jäänuse. Kevadtalvel muutuvad hundinuia tõlvikud kohevateks vatitompudeks ja lendavad seejärel seemnetena tuulde. Me esivanemad hindasid aga hundinuia juures rohkem seda, mis peidus põhjamudas: lihakad risoomid sisaldavad rohkesti tärklist, nii et neid on omal ajal ka toiduks kasutatud. Tugevakiulistest lehtedest osati aga punuda matte või kududa isegi kotiriiet.

Mürkputk

Mürkputk kasvab sageli rohketoitelise järve (nagu ka jõe) kaldavöös teiste taimede vahel. Ta jääb enamasti märkamatuks, ent seda taime silmates tuleb olla ettevaatlik: tema porgandilõhnaline juur on surmavalt mürgine. Mürkputke kindel tunnus paistab kätte lõhki lõigatud juurest: see on seest õõnes ja jaotunud rõhtsate vaheseintega kambrikesteks. Igaks juhuks ei tasu aga kaldavees kasvavaid putki üldse puutuda.

Latikas

Meie parimad kalajärved on latika-koha järved. Tegemist on rohketoiteliste suurte järvedega, mis on piisavalt sügavad, läbisoojenevad ja kus on soodsad hapnikuvarud. Seal on latikas oluline, sest võib kasvada kuni 5 kiloseks ja on kalameestele üks hinnatumaid kalu. Parvekalana liigub suur latikas oma kudealadele rannikulähedale mais-juunis, kus mari koetakse taimedele.

Latika suu on nagu toru, mille abil on lihtne põhjamudast sääskede vastseid välja imeda. Suuremad ei pelga ära ka kalamaime. Latikaga on väga sarnane nurg.

Kiisk

Kiisad on põhjakalad, kes tegutsevad varjatult ja nende tegelik roll on hämaravõitu. Kui see pisike kala on ise suurematele röövkaladele söögiks, süüdistatakse kiisku teiste kalade, eriti vääriskalade rääbise ja siia marja  söömises. Oma okkalise rüü tõttu on kiisk nagu suurema venna koha väike mudel. Suuremad kiisad on kuni 20 cm pikad ja nende kasv aeglane. Maitsva liha tõttu on kiisad uhhaa lisandina nõutud.

Linask

Linaskit peetakse karpkala järel kõige kiiremini kasvavaks karplaseks. Ta võib kasvada suureks ja haruldased pole paarikilosed tumedad lausa pronksja värviga ja  nahkse rüüga kalad. Linaski soomused on väga väikesed ja peidetud.

Linask on vastupidav ja tuleb hapnikupuudusega hästi toime. Talle meeldivad taimestikrikkad ja mudase põhjaga veekogud. Linask on levinud meres Lääne-saarte rannikualadel, aga teda leidub ka aeglase vooluga jõgedes ja paisjärvedes.

Tondihobu

Väikese tondihobu vastsed elavad rikkaliku taimestikuga seisuveekogudes. Valmikud patrullivad meelsasti järve kaldal pilliroo läheduses, kus nad mõne meetri kõrgusel püüavad õhust putukaid. Röövloomad on ka nende vastsed. Tondihobud on putukate seas ühed parimad lendajad. Suured kiilid on territoriaalsed putukad: igaüks hõivab endale kindla koduala, kus talutakse küll teistest liikidest kiile, kuid tõrjutakse liigikaaslasi.

Kalmus

Kalmust on teistest kaldataimedest lihtne eristada tema heleroheliste lehtede ja erilise magusa lõhna järgi: lõhn vallandub lehe muljumisel eralduvatest eeterlikest õlidest. Eriti palju sisaldavad eeterlikke õlisid tugevad risoomid, mida on kasutatud parfümeerias ning maiustuste- ja alkoholitööstuses. Ravimina on kalmus tuntud eelkõige seedimise soodustaja ja parandajana, ent tal on ka tugev mikroobe hävitav toime. Me esiemad on kasutanud kalmuse värskeid lehti kirpude tõrjeks.