Allikad on põhjavee väravad – kohad, kus põhjavesi voolab maapinnale: orgudes, kõrgendike nõlvadel, järvedes ja jõgedes, maade kuivenduse järel ka kraavides.

Allikavesi on külm, mineraalainerikas (Põhja-Eestis eriti lubjarikas) ning ajast aega on seda peetud puhtuse sümboliks. Tänapäeval ei maksa siiski igast allikast juua: Põhja-Eesti paealadel võib paelõhede kaudu sattuda põhjavette reoaineid. Lõuna-Eestis, kus vesi imbub maasse läbi paksu liivakivikihi on allikavesi endiselt usaldusväärne.

Eesti ürgloodusse raamatusse on kantud 230 allikat ja 79 allikajärve.

Tõusuallikas

Kui vesi väljub rõhu all – alt ülesse, siis on tegu tõusuallikaga. Näiteks Saula Siniallika põhjas on näha, kuidas liiv allikate väljumiskohtades "keeb".

Mõne tõusuallika vesi tungib maapinnale sügava lehtri põhjas: sellised on näiteks Sopa allikas Endla maastikukaitsealal ning Aegviidu Siniallikas Kõrvemaa maastikukaitsealal.

Erakordne tõusuallikas on Laiuse mäel, kus allikas avaneb Eesti kõige kõrgema voore (jalamilt 60 meetrit) lael olevas sulglohus: seal on kunagine allikasoo jõudnud oma arengus juba siirdesoostaadiumisse: turbasamblal kasvavad jõhvikad.

Püha allikas

Puhas vesi on elu alus. Seda mõistsid ka meie esivanemad, kelle muistsete looduslike pühapaikade seas on olulisel kohal pühad allikad. Usuti, et allikahaldjale hõberaha või muud väärtuslikku ohverdades saab osa püha allika väest. Nii leiti silmaallikal abi silmahaiguste vastu, eluallika vesi oli tervendava ja noorendava väega. Usuti, et allikavesi võis ka süüdlase süüst puhtaks pesta ning kaitsta kurja silma ja nõiduse vastu. Üks tuntumaid pühasid allikaid on Kuremäel. Siin on muistsesse maarahva pühapaika ehitatud õigeusu klooster. Palverändurite hulgad viivad kaasa püha vett ja suplevad allika väljavoolule ehitatud supelmajas, lootes tervist ja õnne.

Pildil on oma tervendava vee poolest aastasadu kuulsad olnud Saula siniallikad.

Karstiallikas

Karstiallikad avanevad seal, kus maa alla neeldunud ojad-jõed – salajõed – maapinnale naasevad, näiteks Tuhalas. Need allikad on enamasti hooajalised: näitavad end veekülluse aegadel.

Allikasoo

Allikasoo kujuneb sinna, kus põhjavesi igritseb maapinnale paljude väikeste niredena või on sellel äravoolutakistus (näiteks juhul, kui allikas avaneb sulglohus). Taimestiku poolest sarnaneb allikasoo lubjarikka madalsooga, ent erinevalt madalsoost, mille veerikkus võib aastaajati kõikuda, on allikasoo pidevalt varustatud värske põhjaveega. Oluline on seegi, et vesi püsib siin külmana ka kuumal suveajal. Seetõttu kasvavad allikasoos mõnedki haruldased taimed, nagu alpi võipätakas, mustjas sepsikas, Russowi sõrmkäpp jt., ent käpalistest on väga tavaline soo-neiuvaip (pildil hulgi).

Tuntumad allikasood on Viidu ja Viieristi allikasoo Saaremaal, Tatraoru allikasoo Tartumaal, Igamessoo Kõpu maastikukaitsealal Hiiumaal jt.