Õppeprogrammid

Õppeprogrammis antakse ülevaade putukate välimusest ja eluviisist ning seostest elupaikadega. Uuritakse mikroskoopidega detailselt putuka välisehitust vapsiku ja prussakalise näitel. Antakse võrdlev ülevaade putukate välimusest, sigimisest ja arengust. Tutvustatakse putukate süsteemi, Eestis elavate putukate rühmi ja tavalisemaid liike, õpitakse kasutama määrajaid, kasutades mikroskoope, näidisputukaid ja putukakogusid. Tutvutakse elusate putukatega: raagritsikate ja tarakanidega. Muuseumis tutvutakse maailma putukate mitmekesisusega. Õppetöös kasutatakse palju pildimaterjali. Õpilased õpivad putukaid kirjeldama ja võrdlema. Arutletakse teemadel, milline on putukate osa ökosüsteemides, millal saame rääkida kasulikest ja kahjulikest loomadest, kuidas inimese tegevus ja sekkumine loodusesse võib ökoloogilist tasakaalu kergesti häirida, põhjustades liikide kadumist, elupaikade vähenemist ja kliimamuutuse kiirenemist. Kuidas kaitsta loodust ja elurikkust ning käituda loodushoidlikult ja jätkusuutlikult.

Õppeprogrammis õpitakse praktiliselt tundma veeorganisme. Toimub selgrootute kahvapüük, vaadeldakse ning määratakse organisme erinevatest loomarühmadest ning nende süstemaatilist kuuluvust. Täidetakse uurimuslike ülesannetega tööleht  veekogu liikidest, nende eluviisist, tunnustest, elukeskkonnast ja selle omadustest. Praktilise tegevuse  käigus saab vaadelda ka veega seotud selgroogseid loomi näiteks konnad, vesilikud, kalad, veelinnud. Arutame loodushoidlikku käitumist veekogu ääres ja jätkusuutliku eluviisi  põhimõtteid. Õppeprogrammi lõpus tehakse kokkuvõte vaatlustest ning veekogu keskkonnast. Aprillist oktoobrini viiakse õppeprogrammi praktiline osa läbi veekogu ääres veeloomi püüdes. Õppeprogrammi esimene osa – liikide tundmaõppimine – toimub loodusmuuseumi õppeklassis, koolis või veekogu ääres. Kui Programmi toimumisel looduses võtab 

Programmi  jooksul  viiakse läbi praktiline õpperetk “Orienteerumine maastikul”.

Programm algab ühiselt õpitu lühikese kordamisega, et kontrollida, kas õpilased saavad aru, kus nad kaardil asuvad ning täpsustatakse kaardi ilmakaared. 

Väikesele õppusele järgneb õpetlik ülesanne meeskondades: joonorienteerumine. Õpilased jagatakse rühmadesse. Iga rühm saab erineva joonorienteerumise ülesande. Kõikide rühmade lõpppunkt on samas kohas.

Enne iseseisvale orienteerumisele minemist kinnistatakse teadmisi õpetlike ülesannete kaudu  (pinnavormid kaardil, reljeefi lugemine).

Programmi teises pooles toimub õpetlik ülesanne orienteerumine maastikul. Ülesanne toimub samades rühmades. Iga rühm saab kaardi punktidega, mis on vaja looduses üles leida. Igas punktis on teadmisi kinnitav ülesanne õpilastele lahendamiseks. Viimases punktis on õpilastele üllatus. Kõik rühmad liiguvad looduses iseseisvalt.

Õppeprogramm tutvustab vernier-andmekogujaga mõõtmist ja analüüsi uurimusliku õppe vormis. Tegeletakse uurimisküsimuste, hüpoteeside püstitamisega, hiljem tulemuste analüüsimise ja hinnangu andmisega. Programmil osalejad  teevad läbi erinevaid harjutusi lihastele, mille järel mõõdetakse õpilastelt vererõhku või pulssi. Koos püütakse jõuda järeldusele millisel juhul tõuseb inimese vererõhk ja pulsisagedus kiiremini, kas siis kui koormust saavad jalad, käed või on tegemist vaimse pingutusega. Programm viiakse läbi loodusalal, maastikul, mis õpetab väärtustama looduslikku mitmekesisust, säästva arengu hoiakuid (rekreatsioon). Andmed kogutakse vernier andmekoguja ja erinevate sensoritega. Korratakse mõisted: pulss, vererõhk, dünamomeeter, lihased, lihastik

Õppeprogrammi eesmärgiks on uurimusliku õppe kaudu inimese füsioloogia õppimine ja analüüsimimisoskuse arendamine. Õpitakse väärtustama looduslikku mitmekesisust, looduses liikumist, vastutustundlikku, säästvat eluviisi ja säästva arengu hoiakuid (rekreatsioon).

Programmi käigus uuritakse Saadjärve vee omadusi ning analüüsitakse tulemusi. Osalejad vaatlevad Saadjärve kaldal olevaid objekte ning määravad nende asimuudi. Koos arutletakse Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eesmärke ning järve ja selle elustiku säilimise vajalikkuse üle.