Loometsa võime sattuda Põhja- ja Lääne-Eestis – seal, kus paealuspõhja katab vaid õhuke mullakiht. Mõnel pool on see nii ahtake, et laiguti paljandub maapinnal paas: seal on mets õige madal ja taimestik selle all hõre, kuid värvikirev. Neis paigus, kus mullakiht paksem, on mets tugevam ja alustaimestik tihedam.

Puudest valitseb loometsades mänd, keda saadab kuusk (harva tamm  ja kask): mida tüsedam mullakiht, seda rohkem kuuske. Metsa all kasvavad lubjalembesed taimed: angerpist, loodtimut, verev kurereha, metsülane, nurmenukk mitmed käpalised jt, sekka ka salumetsade liike, nagu sinilill, longus helmikas; lohkudes, mis kevaditi jäävad vee alla, valitseb lubikas. Sammaldest on olulisim ainult loopealsetel kasvav loodehmik.

Vastutuskooslus

Loometsad on Euroopas üliharuldased: peale Eesti leidub neid vaid Lõuna-Rootsis.  Seetõttu on loometsad, mis moodustavad Eesti metsadest vaid 3,3 protsenti, meie vastutuskooslused: meie tegemistest või tegemata jätmistest sõltub nende eriliste metsade saatus. Varem oli neid rohkem, kuid juba muinasajast on kergetele loomuldadele rajatud põlispõlde. Alepõllundus, mis oli levinud happelistel metsamuldadel, lubjarikkale paepealsele ei sobinud. Tähenduslik on seegi, et meie vanimad, kuni kolme tuhande aasta vanused põlispõllud on leitud Loo lähedalt Harjumaalt. See on üks Eesti muististerikkam piirkond.

Valgejänes

Valgejänes on Eestis üks põlisemaid liike, keda paraku on meil aja jooksul vähemaks jäänud. Valgejänese põhjamaisest päritolust annab märku see, et ühena vähestest meie loomadest kannab ta talvel täiesti valget kasukat. Lumes aitavad kergemalt liikuda päkaalused karvatutid. Need muudavad valgejänese jäljed lumes halljänese omadest laiemaks. Suvisel ajal on keeruline vahet teha kumb on valge-, kumb halljänes. Loodusesõber siiski teab, et valgejänesel on veidi lühemad kõrvad ning sabapealne üleni valge, halljänese sabal torkab aga silma must triip.

Rästik

Harilik rästik on ainuke mürkmadu Eestis. Teda saab meie teistest madudest selgelt eristada siksakmustri järgi. Samas leidub ka täiesti musti isendeid, kel seljamuster välja ei paista.

Rästikud talvituvad maa-alustes õõnsustes, kus temperatuur ei lange alla -2 °C. Sellises „ussipesas“ võib rästikuid olla mõnest kuni paarisajani. Maikuus roomavad nad laiali kuni paari kilomeetri kaugusele. Rästikud on muidu väga paiksed ja eelistavad päikesepaistelisi elupaiku, kus jagub piisavalt toitu: pisinärilisi, sisalikke, linnupoegi. Emane rästik toob suve teisel poolel ilmale umbes kümme poega, kes kooruvad juba ema kehas.

Rästik inimest esimesena ei ründa. Kui vähegi võimalik, üritab ta põgeneda või ohtu peletada kas susisedes või valerünnakuga.

Kesasilmik

Kesasilmik on üks meie tavalisemaid päevaliblikaid. Tagasihoidlikult värvunud valmikuid näeme lendamas suve keskpaiku metsateedel ja lagendikel. Tema röövikud toituvad mitmesugustel kõrrelistel, nagu sulg-aruluste, saluhein, nurmikad. Metsas pakuvad puud liblikale tuulevarju.

Väike-põõsalind

Kui kadakapõõsast kostab valju ühetoonilist laululõginat, millele eelneb vaikne põõsalinnulik sädistamine, siis tähendab see korraga kaht head uudist. Esiteks – te olete kohtunud väike-põõsalinnuga. Ja teiseks – teie kõrvakuulmine on heas korras.

Väike-põõsalinnud peavad lugu torkivast keskkonnast: nad eelistavad kadakaid, kuuski, mände ja kibuvitsapõõsaid nii laulmise kui ka pesa punumise kohana.

Kadakas

Kadakas on üks meie neljast okaspuuliigist, kuigi enamasti jääb ta paarimeetrise põõsa kujuliseks. Kadakas peaks aitama tuhande tõve vastu tänu okstes, okastes ja marjades sisalduvale eeterlikule õlile. Kadakamarjad on küll tegelikult käbid ehk marikäbid. Neid võiks iga päev mõne ära süüa – terviseks. Vanasti pistnud noormehed ehale minnes mõne kadakamarja suhu, et hingeõhk oleks värske.

Angerpist

Angerpist võiks samuti olla loopealsete vapilill, sest temagi ei kasva kusagil mujal. Tema suured kreemikasvalged õisikututid hakkavad juba kaugelt silma ja teda tunnevad ka mesilased: nektarit on angerpisti õites küll napilt, ent see-eest rohkesti õietolmu.

Angerpisti juuremugulad sisaldavad palju tärklist, tema õitest on valmistatud hästi lõhnavat rahustava toimega teed.

Punane tolmpea

Punane tolmpea on üks meie kaunimaid ja suureõielisemaid käpalisi, keda võib pidada loometsade ehteks. Teda leidub kõige rohkem läänesaartel, aga ka mujal paealadel.

Punane tolmpea avab õied juuni lõpus või juuli alguses. Ta kuulub nende käpaliste hulka, kelle õied meelitavad tolmeldavaid putukaid ligi pettusega: neil pole nektarit. Aga õied meenutavad kujult veidi kellukat ning ahvatlevad nõnda kellukaid otsivaid putukaid.

Nagu teisedki käpalised, kuulub punane tolmpea looduskaitse alla (II kategooria).

Metsülane

Metsülane on üks Eestis looduslikult kasvavast kolmest ülasest: kui võsa- ja kollane ülane õitsevad niiske metsa all, siis metsülane võiks olla loopealsete vapilill, sest ta kasvab tõepoolest peaaegu et ainult kuivadel paealadel (Lõuna-Eestis seda lille ei näe). Kaunite tuules heljuvate õite tõttu kutsutakse teda ka siidililleks. Tema villkarvased seemned levivad tuulega.

Metsülane, nagu ka tema perekonnakaaslased, on väga mürgine: mahl võib tekitada nahal vesiville, eriti tuleb aga hoiduda selle sattumisest silma või suhu.

Nurmenukk

Nurmenukk on üks neist taimedest, kelle kohta võib öelda: heal lapsel mitu nime. Teda tuntakse Eesti eri paigus paljude eri nimede all, millest levinumad on kikkapüks ja kuldvõtmed. Kuigi loopealsed on tema päriskodu, kasvab ta ka mujal lubjarikastel kuivadel aladel.

Nurmenukku on hallidest aegadest peale kasutatud vitamiiniallika ja ravimtaimena. Väidetakse koguni, et ta on meil looduslikult kasvavatest taimedest kõige vitamiinirikkam ning soovitatakse süüa tema lehti toorelt (salatina): vaid üks nurmenuku leht pidavat rahuldama päevase vajaduse vitamiin C järele. Nii õisi, lehti kui ka risoomi kasutatakse ravimina eeskätt köha puhul röga lahtistava vahendina.