Jõed on maastiku elusooned, mis kannavad vee allikatest mereni. Olenevalt maastikust võivad jõed olla väga eriilmelised: tasandikel looklevad laial lammil, kõrgendikelt laskudes moodustavad üle kivide tõtates kärestikke. Enne merre suubumist langevad põhjaranniku jõed paekaldalt jugadena, Lääne-Eesti madalikul aga peituvad roostikku.

Aeglase vooluga jõelõikudes sarnaneb kaldataimestik rohketoiteliste järvede omaga: kaldaääres pilliroog, järvkaisel, hundinuiad, konnaosi, luigelill, haruline jõgitakjas, jõgi-kõõlusleht jt, pisut sügavamal kollane vesikupp, vesiroosid, ujuv penikeel jt. Mida aeglasem on vool, seda tihedam taimestik. Seda on märgata lagendikel. Metsa alla jõudes kaob suur osa taimestikust ja jõepeegel avaneb taas.

Vanajõgi

Seal, kus jõgi teeb lammil suuri lookeid, juhtub aeg-ajalt, et vesi murrab silmuse "kaelast" läbi ja endine jõekäär jääb peavoolust kõrvale. Vaikses vees hakkab taimestik vohama ning ajapikku kujuneb see voolusängi osa – vanajõgi ehk soot ehk koold –  parimaks sigimiskohaks paljudele kaladele. Siin vaikses vees, taimestiku varjus on suurepärased võimalused nii kudemiseks, marja arenguks kui ka noorkalade eluks. Emajõe vanajõgedesse Alam-Pedja looduskaitsealal tulevad südatalvest jaanipäevani kudema kalad Peipsist, Võrtsjärvest ning teistest Emajõega seotud veekogudest: latika, haugi, koha jt meil tavaliste püügikalade kõrval ka haruldasemad – tõugjas, vingerjas, hink ja võldas, neist tõugjas on ka looduskaitse all (II kategooria). Ühes kuupmeetris vanajõe vees võib tippajal ujuda kuni miljon noorkala.

Roog

Pilliroog on Eesti suurim kõrreline, võib kasvada kuni nelja, vahel isegi kuue meetri kõrguseks. Ta moodustab tihedaid roostikke, sest paljuneb risoomide abil: nõnda suudab pilliroog soodsates oludes edasi nihkuda kuni viis meetrit aastas ja omavahel risoomide abil ühenduses olevad kogumikud – kloonid – hõlmata üle ruutkilomeetri suuruse ala. Pilliroo seemned valmivad Eestis harva.

Väga hoogsalt kasvades toodab pilliroog sedavõrd palju biomassi, et see on võrreldav troopiliste vihmametsade produktsiooniga.

Varasematel aegadel on teda kasutatud loomasöödaks, niites roogu juunis-juulis, kui taim ei ole veel puitunud. Ajast aega on rannarahvas ehitanud ka rookatuseid: need peavad talvel sooja ja hoiavad suvel maja jahedana ning peavad vastu kuni 80 aastat. Katuseroogu on ikka varutud kevadtalvel jää pealt.

Rookatuseid ehitatakse tänapäevalgi, ent pillirool on teisigi kasutusalasid: ta sobib ehitiste soojustamiseks ning ka biokütusena, käsitöömaterjaliks jne.

Linavästrik

Linavästrikud toituvad meeleldi ojadel ja jõgedel. Ujuma nad ei kipu, ent putukajahti peavad ka jalgupidi vees. Kevadise jäämineku ajal, mil tulvaveega liigub allavoolu mullusuvine pilliroog, tegutsevad nad ujuvatel rookõrtest „parvedel“. Seetõttu on pisike linavästrik saanud endale suursuguse nime – jäälõhkuja.

Vihitaja

Vihitaja ehk jõgitilder on jõekallaste elanik. Ta on putuktoiduline kahlaja, kes tegutseb nii veepiiril kui ka kaldarohus ja -põõsastel. Paigal see lind ei püsi: kui mõnel oksatüükal peatubki, jätkab keha üles-alla noogutamist, meenutades niiviisi tugevas veevoolus mängleva puuoksa õõtsumist.

Vihitajate koduala on pikliku kujuga, hõlmates kindla jõelõigu. Kui sõita sellisel jõel paadiga, lendavad vihitajad paadi ees lühikeste lõikude kaupa ikka ja jälle edasi. Tagasi pöördutakse siis, kui paat on pesitsusalalt väljunud.

Luigelill

Luigelill kasvab nii jõgede kui ka rohketoiteliste järvede kaldavees. Ta on kergesti äratuntav suurte roosakasvalgete õite järgi. Veest välja ulatuvad lehed on tugevad, paksud, veesisesed aga õhukesed, pika lindi kujulised. Nii lehed kui ka õisikuvarred kasvavad välja mudas olevast risoomist,  täpsemalt selle sibulakujulistest laienditest. Risoom on üsna lühike: igal aastal kasvab üks lüli juurde ja üks vana osa hävib. Luigelill paljuneb risoomile ja selle harudele kasvavate sigipungadega, aga ka seemnetega. Seemned ujuvad mõnda aega vees, enne kui põhja vajuvad: nõnda levib taim kaugemale.

Risoomi ja seemneid on rahvameditsiinis kasutatud seedimise ergutamiseks. Tärkliserikas risoom kõlbab küpsetatult süüa, sellest tehtud jahu on lisatud leivatainale. Pikkadest tugevatest lehtedest põimiti vanasti matte ja isegi korve.

Kanuusõit

Mööda jõgesid võib sõita ju erinevate veesõidukitega. Lameda põhjaga kanuu paneb aga proovile nii sõitjate tasakaalu kui ka koostöö. Nii mõnigi paar on kanuumatkal päriselt tülli läinud. Igatahes on see suurepärane looduspuhkuse viis, kus saab kerge füüsilise koormuse, võimaluse näha jõgede elustikku teisest, hoopis looduslähedasemast vaatenurgast ning muidugi sõpradega koos olla.

Jõgi-kõõlusleht

Jõgi-kõõlusleht kasvab tasandikujõgede ja järvede kaldavöös, harvem kiirevoolulistes jõgedes. Ta on hästi äratuntav veest välja ulatuvate noolekujuliste lehtede järgi. Ent peale selliste on sel taimel veel voolujoonelise kujuga ujulehed ning pikad, isegi kuni meetri pikkused lindikujulised veesisesed lehed. Kiirevoolulistes jõgedes kasvaval kõõluslehel ongi ainult pikad vee all hõljuvad pael-lehed.

Sügisel kasvavad alumiste lehtede kaenlasse võsundid, mille tipp pakseneb tõrukujuliseks sinakaks mugulaks. Enne talve eralduvad mugulad emataimest ja kevadel annab iga mugul alguse uuele taimele. Need mugulad sisaldavad palju tärklist – toiduvaru kevadel tärkavale taimele. Ent neid söövad meelsasti veelinnud ja kõlbavad ka inimesele.

Jõgi-kõõlusleht on meil tavaline mandri veekogudes, aga saartel väga harv.

Kukrik

Kukrikud on mardikad, kes elavad sageli seltsingutena veepinnal, kus ujuvad saaki otsides ringi. Kukrikute silmad on jaotunud kaheks: ülemise poolega näevad nad seda, mis õhus, alumise poolega veealust maailma. Ohu korral hakkavad nad väga kiirelt ja kaootiliselt liikuma, ajades võimaliku ründaja segadusse. Vajadusel saavad kukrikud ka sukelduda ja õhumulli abil hingates mõnda aega vee all peidus püsida.

Luts

Luts on suvine „unimüts“, varjudes enamuse ajast kivide puunottide alla  ja kaldaõõnsustesse ning ei näita end kuigi meelsasti „kalaavalikkusele“. Siis, kui vesi jahtub ja talv läheneb, hakkavad lutsud valmistuma pulmadeks ja veebruari algul saab pidu juba õige hoo sisse. Väga hea haistmismeel annab kalale eelised pimedas oma lutsutegusid teha. Kuulub meie mageveekaladest ainukesena soolase vee kalade turskade sugukonda.

Tõugjas

Tõugjas on soojaveeliste suurte aeglasevooluliste jõgede elanik. Meie ainuke rööveluviisiga karplane võib kasvada kümne kiloseks. Hea ujujana  katab ta suuri vahemaid. Kui ta poleks looduskaitse all, oleks tõugjas kindlasti üks harrastuskalameeste lemmikuid.