Rannikumeri ulatub tavaliselt 10-20 m sügavuseni mitmete kilomeetrite kaugusele rannajoonest. Vee soolsus on siin madal ja kõigub 0,5 jõgede suudmealadel kuni 7 promillini suuremate lahtede pinnakihis. Rannikumeres kohtuvad omavahel magevee ja soolase vee elanikud. Rannikumere taimestikus on ülekaalus põhja kinnitunud rohe-, pruun-, puna- ja mändvetikad. Esimesed kolm on nime saanud peamiselt oma värvuse järgi, kuigi leidub ka rohelisi pruunvetikaid.

Pruunvetikatest annavad tooni adrud, eeskätt põisadru, mis tormide järel moodustab kallastele pikki adruvalle. Punavetikate seas on üks tähtsamaid agarik, millest valmistatakse toiduainete jaoks tarretavat agarit. Kõrgematest meretaimedest on oluline pikkade kitsaste lehtedega merihein. Kaldataimestikus on tavalised suurtaimed nagu pilliroog, mitmed kaislad, penikeeled jt. Kaladest leidub siin poolsiirdekala vimba, kelle sünnikodu on jõgedes. Tavalised on ogalik, haug, ahven, viidikas, hõbekoger jt. Linnustik on rikkalik, sest lisaks tüüpilistele merelindudele kohtab rannikul ja väikesaartel mitmeid maismaa tavalisi linde, näiteks linavästrikku, hallvarest jt.

Söödav rannakarp

Söödav rannakarp on meres elutsev limus ehk mollusk. Piklik koda on sinakasmust ja eesotsas tugevasti ahenev. Elab kolooniatena. Põhjale, kividele ja vetikatele kinnitumiseks eritab sarvkiustikku (büssust). Toitub veest hõljumit filtreerides. Teda ennast söövad aga hahad ja lestad.

Rannakarp elab Läänemeres kuni 40 m sügavusel, on üsna arvukas, talub suuri temperatuuri ja soolsuse kõikumisi. Rannakarbiga asustatud merepõhja ruutmeeter võib puhastada 50–280 m3 vett ööpäevas. Tema levikut piirab liiga vähene soolsus mõnes Liivi ja Soome lahe piirkonnas.

Paljudes rannikupiirkondades peetakse söödavat rannakarpi delikatessiks, kuid söögikõlbulikult suureks kasvab ta soolasemas merevees. Eesti vetes kasvab rannakarp eluea jooksul (10–15 aastat) vaid kolme-nelja sentimeetri pikkuseks, samal ajal kui soolasema veega Taani väinades võivad vaid paari aasta vanused karbid olla kuni kaheksa sentimeetri pikkused.

Ogalik

Ogalik on väike kala, kes elab kõikjal rannikumeres. Tema pulmarituaal algab kevadel aprilli lõpus ja kestab juulikuuni. Isane ehitab taimeosadest väikese pesa, kuhu mitu emast oma marja koevad. Edasi võtab hoolduse ja pesa kaitsmise üle juba isa. Ta teeb seda tõelise kirega, rünnates endast suuremaid vaenlasi seni, kuni noored suudavad ise toitu otsida. Ogalikul on kolm teravat seljaoga, isaste pulmarüü muudavad väga kirevaks kontrastsed sini-punased värvitoonid.

Meririst

Meririst on läbipaistev roosakas meduus, keda rahvakeeles tuntakse millimallikana. Meduusi keha ehk “kummik” meenutab tagurpidi pööratud süldist alustassi. Kuigi meririst rändab enamasti passiivselt – tuulest ja hoovustest kantuna, on ta vähesel määral võimeline ka iseseisvalt ringi ujuma.

Millimallikad ilmuvad läänetuulega meie randadesse augustis-septembris. Mõnikord nii hulgi, et ummistavad kalurite võrgud ja mõrrad. Harva, kuid vahel on sedagi ette tulnud, et meri muutub millimallikaist paksuks nagu puder. Mõnel aastal võib millimallikaid rannavees näha isegi veel novembrikuus. Siis aga surmab külm neist viimasedki. Millimallika  vastne – polüüp – kinnitub merepõhja ja elab üle ka ebasoodsa talve. Kevadel algab uus elu.

Tõruvähk

Tõruvähid võivad  tüli tekitada, kinnitades end kõigele, mis meres liigub, eriti seal, kus on hea veevahetus. Tõruvähkide pealiskasv võib olla kuni 12–15 kg/m2 aastas.

Üldiselt talub see tilluke lubirüüsse varjunud olend nii üsna magedat kui ka väga soolast vett, reostust ja eutrofeerumist. Tõruvähid elavad  5–7 või enamgi aastat. Nende enesekaitseks eritatav lima on ärritava toimega, seega tuleb neid puutudes olla ettevaatlik. Väga ebasoodsates oludes langevad nad „unne“: nende elutegevus pidurdub. Kuivanult võivad nad mitu kuud vastu pidada, et soodsate olude saabudes tavaelu jätkata.

Kare mändvetikas

See vetikas on üks kõige levinumaid liike rannikumeres. Merepõhja mändvetika-aasad asuvad kuni kolme meetri sügavusel. Taim on lainetusele üsna vastupidav ja talub nii magedat kui ka soolasemat vett. Tavaliselt 10 cm kõrgune taim, mis meenutab oma kujult mändi, võib kasvada ka kuni 35 sentimeetrini. Levinud on ta kõikjal Läänemere rannikuvees.

Merihein

Rahvas tunneb meres kasvavatest õistaimedest kõige paremini erk- või tumeroheliste kitsa vöö taoliste painduvate lehtedega pikka meriheina. See ühekojaline  taim võib kasvada kuni 75 cm pikkuseks. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt risoomitükkide abil, mida lainetus uutesse kasvukohtadesse kannab. Kasvab kuni kuue meetri sügavusel ja armastab liivasemaid madalikke. Merihein talub hästi lainetust, kuid puhta vee indikaatorliigina hävib saastunud piirkondades. Meriheina kasutatakse täitematerjalina pehme vanamööbli restaureerimisel.

Põisadru

Põisadru on Läänemere kiviste põhjade suurim ning levinuim pruunvetikas. Tema põõsataoline nahkjas tallus võib meil kasvada kuni 40 cm kõrguseks. Kividele kinnitub kettakujulise alusega. Talluse harudel on õhupõied, sellest ka taime nimetus. Kuigi tormid rebivad põisadrut massiliselt põhjast lahti ja kuhjavad vallidena rannale, suudavad taimed taastuda. Põisadru on oma kujult väga varieeruv ja kohati kasvavad koos eri mõõtu taimed kääbustest suurteni. Ta võib kasvada kuni 12 m sügavusel.

Agarik

Agariku kinnituv vorm on Läänemere tavalisemaid punavetikaid. Välimuselt meenutab ta miniatuurset pruunikaspunast põõsast kõrgusega 4–20 cm.  Kui ranniku lähedal on põõsad madalamad, siis mida avamere poole, seda suuremad, sest taimele sobib soolasem vesi. Agarik võib kinnituda kividele, aga olla ka lahtiselt merepõhjas. Kasvab kolmest meetrist sügavamal. Hiiumaa lähistelt Kassari lahest kogutakse agarikku toiduainetetööstuse tooraineks.

Merikilk

Merikilk on meie keldrikakandi meres elav sugulane, kes elab kõikjal Läänemeres. Ta on kiskja, raipesööja ja kannibal. Merikilk on Läänemeres hilisjääaja jäänukliik, seetõttu elab ta eelkõige sügavamatel aladel ja jahedamas vees. Looma piklikovaalne keha on kaetud roheka või pruunika paksu koorikuga, mis muudab tema välimuse nii mõnelegi inimesele hirmuäratavaks. Siiski pole vähimatki põhjust loomakest karta: ta ei ole mürgine ega muul moel ohtlik. Inimese ja merikilgi kõige tõenäolisem kohtumispaik ongi vast kalakaupluses või traallaeva pardal. Merikilk tegutseb peamiselt merepõhjas, kus ta jahib teisi väikseid koorikloomi, mõningal määral sööb ka veetaimi. Plaatjaid tagakehajalgu kasutades suudab merikilk ka ujuda, päris veepinna lähedale ta tavaliselt siiski ei satu. Merikilk ise on paljude põhjatoiduliste kalade, näiteks lesta, merihärja, nolguse, emakala ja angerja oluline toiduobjekt. Koduloomaks teda siiski soovitada ei saa: akvaariumis tunnevad end hästi eelkõige selleks aretatud olendid.

Hõbekoger

Hõbekoger on võõrliik, kes elab meie vetes juba üle 60 aasta. Tema põhikodu on Ida-Aasias, kuid vähenõudliku ja vastupidava kalana on ta laialt levinud. Heades oludes kasvab hõbekoger kuni kolmekiloseks. Tema sigimine on huvitav, sest meil elavad peamiselt ainult emased kalad. Nad on võimelised kudema koos lähedaste liikide – kogre ja linaskiga. Sel moel ei ühine seemnerakk munarakuga, vaid ainult ergutab selle arengut. Viljastamata munarakust kooruvad vaid emased kalad. Koetakse suvel portsjonite kaupa veetaimedele. Hõbekoger sööb põhjaloomastikku, planktonit ja taimset lagunevat materjali.

Vimb

Vimb sarnaneb välimuselt siiaga. Ta on karpkalade sugulane, kes elab peamiselt rannikumeres, aga kudemas käib suuremates jõgedes. Sellise elukorraldusega kalu nimetatakse poolsiirdekaladeks. Kui tavaliselt on kala mõnesaja-grammine, siis meie kaalurekord on 43 sentimeetrisel vimmal ligi poolteist kilo.

Mari heidetakse mais-juunis puhta veega kärestikulistes kruusa-kivise põhjaga jõelõikudes. Isaskala teeb enne platsi puhtamaks, siis järgneb kudemine. Vimb sööb nii limuseid, sääsevastseid kui ka teiste kalade marja ja maime.

Kühmnokk-luik

Kühmnokk-luik on Eestimaa kõige silmatorkavam veelind: ta on valge ja suur – meie suurim suleline: isaslinnud võivad kaaluda kuni 13 kilo ja enamgi!

Õhku tõusmiseks vajab kühmnokk-luik pikka veelennurada. Veelgi raskemad tiivulised ei suuda aga üldse lennata. Mida suurem lind, seda suurema osa tema kaalust annavad lennulihased. Lihaste  kaal suureneb aga jõudsamalt kui lisanduva kaalu õhku kergitamiseks tarvilik võimsus.

Randtiir

Randtiir on meil läbinisti mererandade elanik. Pesa rajab ta vähese taimestikuga rannaosale, kalal käib merel. Randtiirud pesitsevad kolooniatena, mida rajades eelistavad laidude või väikesaarte kiviklibuseid randu.

Eestimaal tegutsevad randtiirud aprillist septembrini. Ent ärarändele asutakse alates juulikuust, kusjuures rännusiht on õige kaugel – merealad Antarktikas. Randtiirud ongi meie kõige pikema rännuteega linnud. Pingviinide maale ei liiguta otse, mistõttu nende aastane läbilend küünib isegi kuni 50 000 kilomeetrini.

Hallhani

Hallhani on see meie oma hani: ainuke hanede perekonnas, kes Eestis pesitseb. Kui mujal maailmas võib hallhane kohata ka sisemaa suurematel järvedel, siis meil tegutsevad nad eranditult mererannikul, pesitsedes roostikes, rannikulõugastel ja meresaartel.

Hallhane arvukus pole viimasel ajal nõnda suur kui see on olnud parematel aegadel. Kui 19. sajandil võinuks hallhani olla Matsalu roostiku tunnuslind, siis nüüd pesitseb neid seal vähe. Arvukuse kahanemist seostatakse paljude koos toimivate teguritega. Osaliselt on nende pesitsusalasid hõivanud kühmnokk-luik, kes hallhanede kuldaegadel Eestis veel ei pesitsenud.

Rannakalur

Rannakalur sõltub ilmast. Vanad kalurid ütlevad, et idatuuled viivad kala ära, läänetuuled toovad randa. Küllap see kehtib ka tänapäeval.

Rannakalurid püüavad eri kalaliike, neist majanduslikult olulisemad on räim, ahven, meritint, lest ja tuulehaug. Peamised püügivahendid on mõrrad, võrgud ja õngejada. Aga vahel juhtub kaluritel ka ootamatusi. Nii jäi kord mõrda 136 kilone atlandi tuur, kellele anti ilus tütarlapse nimi Maria.