Raba on soo viimane arenguaste, mis inimese sekkumiseta võib püsida väliselt muutumatuna aastasadu. Siin ei ulatu taimede juured mineraalaineid sisaldavasse põhjavette, nad peavad hakkama saama sellega, mis tuleb ülalt ehk siis "õhust ja armastusest". Taimestikult pole raba just liigirikas, aga siiski mitmekesine: tema servas, nõlval, lael, älvestel ja laukaäärtel ning kõrgematel-kuivematel peenardel valitsevad eri liigid. Aga kõige olulisemad taimed, kes loovad siin kasvutingimused kõigile teistele, on turbasamblad: nemad hoiavad seda "veekuhja" koos ja nemad on pealt juurde kasvades ja alt kokku vajudes ka peamised turba tekitajad. Rabas tekib turvast keskmiselt 1–1,5 mm aastas, nõnda on tuhandete aastatega ladestunud meie rabade alla 5–7 meetri paksune turbalasund.

Rabamets

Iga rabalaama juurde kuulub ka rabamets, mis sageli ümbritseb kraena lageraba. Puudest suudab rabas kasvada vaid mänd, kes sirgub tugevamaks seal, kus liikuv vesi toidab juuri hapnikuga, seega raba nõlvadel. Mändide all valitseb rabametsas sookail, kes koos sinika, vaevakase ja Ida-Eestis ka hanevitsaga tekitab tiheda võseriku. Sellest tuleb läbi murda, et pääseda rabale, aga seal kahlama ahvatlevad suvel ka sinikamarjad ja murakad: mõlemad taimed kasvavad ka lagedal, ent viljuvad peamiselt mändide varjus. Rabaserva soonikukohtadel kasvab salguti ka pilliroogu, seevastu kõrgematel-kuivematel mätastel seltsivad turbasamblaga palusammal, laanik jt arumetsadest tuntud samblad.

Kaljukotkas

Kaljukotkas on inimpelglik lind. Mägedes valib ta oma pesapaigaks ligipääsmatud kaljunukid, meil eelistab aga raskesti ligipääsetavaid rabasaari. Kaljukotkas on paikne lind, kelle koduala võib küündida kuni saja ruutkilomeetrini. Tema võimas pesa asub tavaliselt männil ja enamasti avaneb sellelt avar vaade ümbrusele.

Kaljukotkad on merikotkast pisut väiksemad, ent tugevamad. Rabamaastikul on kaljukotka saakloomade hulgas kindlasti valgejänesed ja tedred, ent tuleb ette ka suuremaid loomi, nagu metskitsetalled või sookured.

Mudatilder

Igas korralikus laugastikus elab ilmtingimata ka üks mudatildripaar. Haudumise ajal võivad nad isegi märkamatuks jääda, ent enne ja pärast seda on mudatildrid esimesed, kes võtavad rabalaukaid imetlema tulnud inimesi vastu suure kisaga. Kui võimalik, eelistavad mudatildrid peatuskohana kuivanud rabamändide oksi.

Vanalinnud vette ei kipu, ent seda teevad mõnikord pisikesed tildritibud, kes vaenlaseohtu tajudes nokkheinatihnikust laukaveepeeglile ujuvad.

Laudtee rabas

Milleks rabasse laudtee? Selge, et uudistajate ja marjuliste jalavaeva kergendamiseks. Aga mitte ainult. Laudtee kaitseb raba liigse tallamise eest: õrn rabapinnas muutub mülkaks juba kümnete jalgade all, rääkimata siis sadadest või tuhandetest. Ja veel: oskuslikult planeeritud laudtee annab huvilisele võimaluse näha raba kogu tema mitmekesisuses, läbides nii rabaserva lodu, rabametsa, puis- ja lageraba, juhtides läbi älveste ja laugaste vahelt. Samal ajal hoiab laudtee inimhulgad eemal kõige tundlikumatest kohtadest, mis koos oma asukatega saavad püsida ürgses rahus: ükski keelusilt ei säästa reservaadiala paremini kui sellest eemale ehitatud mõnus laudtee.

Laugas

Laukaid on rahvasuu kirjeldanud põhjatutena. Tegelikult see nii ei ole. Vanade rabade pinna „rebenemisel“ tekkinud veekogud on 2–5 meetri sügavused. Pruunikas humiinaineterikas laukavesi on puhas ja sisaldab vähe mineraalaineid. Laukad asetsevad rabas korrapäraselt, ümbritsedes rõngana või kaartena raba keskpaika. Niisiis on kasulik meeles pidada: selleks, et rabast välja jõuda, tuleb hoiduda liikumast piki laukaahelikku, vaid võtta piklike laugaste vahel põigeldes ristisuund.

Älves

Älves on helerohelise samblatekiga kaetud püdela turbaga lohk rabas. Ettevaatamatu inimene või loom võib älvesse uppuda, sest roheline samblakate on salakaval ja selle all olev vesine turvas raskusi ei kanna. Väga pika aja jooksul võivad älvestest areneda laukad.

Hanevits

Hanevits on kanarbikuliste sekka kuuluv tavaline rabade, eriti rabametsade asukas Ida- ja Kesk-Eestis, ent Lääne-Eestisse ja saartele pole ta jõudnudki. Ega teda eriti tunta, sest suvel jääb ta oma pruunikasrohelise leherüüga metsa-aluses puhmastikus üsna märkamatuks. Hanevitsa tasub rabametsa vaatama minna aprillis ja maikuu algul, kui ta ehib end maikellukest meenutavate valgete kellukõitega. Samal ajal ilmuvad rabametsas samblamättale tupp-villpea kollased õisikupintslid ning jalge alt tõuseb tumepunast tolmu: seda levitavad kukemarjaõied. Hanevitsa õitsvaid raage koju kaasa murdes on kasulik teada, et see taim on kergelt mürgine.

Rabamurakas

Rabamurakad on ihaldatumaid raba-ande. Seda enam, et murakataimed ei vilju igal aastal: rikkalikud muraka-aastad korduvad 4–5 aasta tagant.

Murakataimed eelistavad kerget varju, nii et kasvavad eeskätt rabamändide all. Paljunevad peamiselt risoomide abil. Et tegu on kahekojaliste taimedega, siis võib sageli näha kasvamas suurte kogumikena ainult emas- või isastaimi. Seemnetega paljunemine on vaevalisem: uuele murakataimele suudavad elu anda vaid need seemned, mis linnu või mõne teise olendi (näiteks karu) kõhust läbi käinud ja väljaheites tärgates ka väetise elu hakatuseks kaasa saanud. Nõnda tagab taim järglaste jõudmise kaugema maa taha.

Sookail

Sookail annab rabale rabalõhna. See meie looduses kasvav ainus rododendron lõhnab uimastavalt, sest eritab kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid, seda eriti õitsemise ajal ja kuumal suvepäeval. Seetõttu pole soovitatav pikka aega kailudes kahlata. Sookail on mürgine, ent põletikuvastase toime tõttu siiski kasutusel ravimtaimena: tema kasvudest teed peetakse tugevaimaks looduslikuks köharohuks, mida ei soovitata aga tarvitada pikka aega järjest. Sookailu abil on peletatud ka koisid, kirpe ja lutikaid.

Tupp-villpea

Tupp-villpead teatakse hästi valgete seemnetuttide järgi, mis südasuvise raba justkui õhulise valge linaga katavad. Ent vähesed on näinud teda õitsvana: erkkollaseid pintsleid meenutavad õisikud ilmuvad nähtavale varakevadisel ajal, mil keltsane rabapind veel vabalt kõndijat kannab. See on aeg, mil võib kerge vaevaga ligi pääseda ka sügisel korjamata-nokkimata jäänud kuremarjadele.

Tupp-villpea on oma perekonnas ainuke, kel varre otsas ainult üks tutt. Aga liiginimi "tupp-" tuleneb varre alusel olevast pruunist polstrist – vanade lehetuppede jäänustest.

Huulhein

Huulheinad on kehval rabapinnal kasvavatest taimedest kõige "ettevõtlikumad". Neile ei piisa ainult veest ja õhuga kanduvatest toitainetest, nad hangivad lisa putukaid püüdes. Selleks on neil liimitilgakestega lehekarvad, millesse väiksed putukad takerduvad ning siis tühjaks imetakse. Pikalehine huulhein (pildil) kasvab peamiselt vesisel laukaveerel, ümaralehine saab hakkama ka kuivematel mätastel. Huulheina õisik rullib end vähehaaval lahti, nii et sellel avaneb iga päev mõneks tunniks üksainus õis.

Huulheina abil on võimalik uurida turbasambla aastast juurdekasvu. Et putukapüüdja kasvatab igal aastal endale uue lehekodariku ja turbasamblas kõduneb taim aeglaselt, siis võib huulheina ettevaatlikult samblast välja võttes näha tema mitme eelmise aasta lehekodarike jäänuseid. Nende vahe näitabki, kui palju on sammal aasta jooksul juurde kasvanud.

Huulheina liimiseid lehti on vanasti pandud huultele ohatise tõrjeks.

Turbasamblad

Turbasambla lehed sisaldavad tavaliste rakkude kõrval erilisi veemahtuteid, mis võivad koguda vett hulgal, mis ületab nende enda massi kuni 20 korda. Nõnda kujutab raba endast suurt käsna, mis veekülluses end täis imeb ja kogutud vett kuival ajal vähehaaval loovutab. Seetõttu on rabad väga olulised vee ringkäigu reguleerijad looduses.

Eestis teatakse 37 turbasamblaliiki ja igal neist on oma nõudlused: älvestes, laukaveertel ja kuivematel mätastel valitsevad eri liigid, mis juba palja silmaga vaadates erinevad üksteisest nii suuruselt kui ka värvuselt.

Valgelaup-rabakiil

Valgelaup-rabakiil on tõeline rabaelanik. Ta lendab madalal, taimestiku lähedal. Saaki püüab enamasti vee kohalt ja pöördub siis tagasi mõnele taimevarrele. Tema vastsed kasvavad rabalaugastes. Vastsete areng kestab kaks kuni kolm aastat. Valgelaup-rabakiil on levinud paljudes Eesti rabades.

Rabasilmik

Harilik rabasilmik on rabaliik, kes elab meie rabades külmema kliimaperioodi jäänukina. Ta eelistab lennata rabamännikutes ja väldib lagedamaid alasid. Sageli maandub puhkama männitüvele. Seal on teda võrdlemisi raske märgata, sest varjevärvus ühtib väga hästi männikoorega. Rabasilmiku lennuaeg algab maikuu keskpaigas ja kestab kuu aega. Tema röövikud toituvad tarnadel ja tupp-villpeal.