Vanasti, kui turvast lõigati käsitsi pätsidena, jäid sellest raba serva augud, mis mõnekümne aastaga iseenesest taimestusid: paljas turbapind kattus peagi turbasamblaga, millele asusid muud rabataimed.

Ulatuslikel freesturbaväljadel ei lähe aga asi nii lihtsalt: elutu ja idanemisvõimelise seemnevaruta pind ei hakka elama. Palju oleneb sellest, milline on järele jäänud turba lagunemisaste. Kui koorida pinnas kuni hästi lagunenud tumeda (viljaka) madalsooturbani ja niiskust jagub, siis leiavad sinna tuule või lindude abil sattunud seemned sobiva kasvupinna ja maa võib mõne aastakümnega taimestuda. Ent enamasti kooritakse ainult kõige pindmisem vähelagunenud turvas – see on nõutav ekspordiartikkel! Mahajäetud ala võib püsida elutuna või väheste taimedega (pildil tupp-villpea) aastakümneid.

Selliseid jääksoid on meil ligikaudu 10 000 hektaril ja niisugusena pole need mitte ainult kasutud, vaid ka keskkonnaohtlikud: rääkimata kuival suvel puhkevatest põlengutest saastab selline alasti turbamaa atmosfääri kasvuhoonegaasidega. Kui looduslik soo talletab turbalasundis süsinikku, siis paljandunud turvas laguneb, "hingates" õhku metaani ja süsihappegaasi.

Turbaväli

Möödunud sajandi keskpaigast alates hakati Eestis turvast tootma tööstuslikult: kuivendatud ja taimkattest puhastatud rabapinnalt kooritakse (freesitakse) turvas kiht-kihilt ning kuivatatakse suurtes aunades. Kõige väärtuslikumaks peetakse pealmist vähelagunenud rabaturvast, mis sobib kõige paremini substraadiks nn potipõllunduses. Selle järele on suur nõudlus Lääne-Euroopas, kus kohalikud sood on ammu kuivendatud ja turvas ammendatud või hoitakse viimaseid loodusmälestistena. Eestist veetakse aastas välja 600 000–700 000 tonni turvast.

Taimekasvatuse kõrval toodetakse turvast ka kütteks, mis viimasel ajal läheb valdavalt elektri ja soojuse koostootmisjaamadesse ning katlamajadesse.

Praegu on Eestis ligikaudu 20 000 ha freesturbavälju. Neilt kaevandatakse turvast viis-kuus korda rohkem kui seda kõigis senini looduslikuna püsinud soodes samal ajal juurde kasvab.

Soode taastamine

Keskkonna seisukohalt on parim, kui jääksoo muutub uuesti sooks. Soo taastamiseks tuleb seal muuta niiskusrežiimi eelkõige kraave kinni ajades ning katta pinnas sootaimestikuga, mis tavaliselt tuuakse mõnelt kuivendamisele määratud sooalalt.

Jääksoid taimestikuga uuesti katta pole nii lihtne kui sealt taimkatet hävitada, aga seda püütakse teha ning on saavutatud ka mõningat edu. Ent selleks, et jääksoo kohal laiuks jälle tõeline raba, kulub aastasadu.

Plokkturvas aianduse tarbeks

Freesturba kõrval on viimastel aastakümnetel järjest rohkem kaevandatud ka aianduses vaja minevat plokkturvast.