Metsapõleng on nõmmemetsas kerge vallanduma, sest nii maapind kui ka taimestik on päikeselisel suvepäeval krõbekuivad. Piisab vaid maha pillatud suitsukonist, korralikult kustutamata lõkkest või isegi mootorsõidukist vallandunud sädemest. Tuli levib hõredas metsas kiiresti, eriti tuulise ilmaga. Männitüvesid kattev paks koor enamasti kaitseb puid nende alt läbi vuhisenud tule eest, küll aga hävivad noored puud ja alustaimestik ning seal elavad putukad ja teised pisiloomad.  Põlengualale asub alati roosaõieline põdrakanep, kes muidu nõmmemetsas ei kasva.

Öösorr

Nõmmemännikute suveöödesse toob salapära öösorri nurruv laul. Aegadel, mil lehmalüps käis taludes käsitsi, meenutas see maainimesele lüpsmisel kostuvat piimasorinat. Päevasel ajal puhkavad öösorrid liikumatult mõnel männioksal, mille värvide ja mustriga nende sulerüü ühte sulab. Öösiti peavad jahti ööliblikatele, sääskedele ja teistele lendavatele putukatele. Sobiliku elupaigana eelistavad öösorrid hõredamaid männikuid. Pesa nad ei ehita: kaks laigulise mustriga muna munetakse maapinnal asuvasse lohku. Hauduv lind ei pruugi pesalt lahkuda isegi siis, kui temast vaid paari meetri kauguselt mööduda. Olulise häirimise korral otsib öösorr uue pesakoha, kuhu toimetab siis ka oma munad.

Leesikas

Leesikas ehk rahvakeeli seapohl eelistab kuiva ja päikselist kasvukohta, nii et peale nõmmede võib teda leida veel vaid loopealsetelt. Leesika jahused ja suurte seemnetega marjad (tegelikult marjataolised luuviljad) ei sünni süüa, ent tema lehti kogutakse ravimtaimena: juba ammustest aegadest teatakse leesika ravitoimet eeskätt põiehaiguste korral.

Alpi põdrasamblik

Alpi põdrasamblik on nõmmemetsade kõige pilkupüüdvam samblik. Tema hallid kumeratipulised põõsakesed moodustavad koos teiste samblike ja sammaldega omalaadse minimaastiku. Niiskes olekus on põdrasamblik pehme nagu käsn, kuivas olekus rabe, seega tallamisõrn. Kõik põdrasamblikud kasvavad aeglaselt: kui samblikukate hävitada, siis selle taastumine kestab kuni sada aastat.

Tundras on põdrasamblik põhjapõtrade toit. Vanasti on ka Eestis ikaldusaastatel põdrasamblikke koduloomadele lisasöödaks toodud.

Soomest eksporditakse Lääne-Euroopasse igal aastal tuhandeid tonne põdrasamblikke – meisterdamiseks ja kaunistusteks.

Kukemari

Kukemari kasvab sarnaselt kanarbikuga kuivadel toitainevaestel aladel, seega nii nõmmedel kui ka rabamätastel. Tema marjad on magusad, aga peaaegu happeta, mistõttu maitsevad läägelt. Seetõttu meil neid tavaliselt ei sööda. Samas korjavad ja hoidistavad põhjarahvad  kukemarju vitamiinirikka toidulisana.

Islandi käokõrv

Islandi käokõrv on nõmmemetsades tavaline. Samas kasvavatest põdra- ja porosamblikest erineb ta pealt pruunika, alt hallika värvuse ja lapikute (sarvi meenutavate) talluseharude poolest. Sellest samblikust valmistatud mõru teega on rahvameditsiinis ravitud köha ja muid hingamisteede haigusi, ent tugeva antibiootilise toime tõttu on ta tuntud ka tänapäevameditsiinis. Süsivesikuterohket (sambliktärklist ehk lihheniini sisaldavat) tallust on kunagistel näljaaegadel lisatud jahule.

Liivtatik

Liivtatiku kübar on kollakaspruun, sametjas ning erinevalt teistest tatikutest kuiv ja kõva. Tatikuid korjatakse usinalt Venemaal ja Soomes. Eestis jäetakse nad limase kübara pärast sageli metsa. Liivtatik on söögiseenena teistest tatikutest soositum, sest oma kuivema ja kõvema seenelihaga meenutab puravikku.

Palu-karukell

Palu-karukell on liivamaade ehe: ta avab oma maadligi suured lillad õied tavaliselt maikuu algul. Alles pärast õitsemist kasvab vars pikemaks ja arenevad lehed. Tema pika karvase "nokaga" vilju hakkab tuul laiali kandma jaanipäeva paiku. Palu-karukell kuulub looduskaitse alla (II kaitsekategooria).

Mäger

Mäger on meie kõige suurem kärplane, hästi äratuntav oma mustavalgetriibulise pea järgi. Ta on väga osav urgude kaevaja ning kasutab samu urge aastakümneid. Nii tekivad mitmekümne avaga mägralinnakud, mille pärisperemeeste kasutusest välja jäänud osades võivad pesitseda nii rebased kui ka kährikud.

Mäger on öise eluviisiga ja segatoiduline loom. Liikudes on ta aeglane ja kohmakas, seetõttu sööb, mida leiab: marju, seeni, putukaid, konni, tigusid ja linnumune. Talveuinakuks nuumavad mägrad end paksuks, kaaludes siis kuni 20 kg.

Korilus

Üle poole Eesti elanikest käib metsas seenel ja marjul. Kõige rohkem korjatakse mustikaid. Väga usin korjaja suudab rikkaliku saagi korral koguda päevaga kuni 20 liitrit mustikaid või pohli.

Seente söömine levis Lääne-Eestisse alles möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, nüüd korjatakse ja hoidistatakse seeni kõikjal üle Eesti. Meie 400 söögiseeneliiki võivad heal seeneaastal anda saaki kuni 40 000 tonni. Ära korjatakse aga umbes kümnendik söögiseentest.

Sarik-hunditubakas

Sarik-hunditubakas on üks vähemalt 800-st hunditubakaliigist. Hundi- , koer- ja karutubakad ei ole tubaka sugulased vaid kuuluvad hoopis korvõieliste sugukonda. Nende õisiku ehituski näitab, et nad on võilille sugulased. Tubakas, mille lehtedest sigarette valmistatakse, kuulub koos kartuli ja tomatiga maavitsaliste sugukonda.

Kanarbik

Kanarbik on kuivade toitainevaeste liivamaade – nõmmede taim, kuigi kasvab ka kõrgematel rabamätastel (sealgi on puudus toitainetest ning raske vett kätte saada). Suve teisel poolel, kanarbiku õitsemise aegu, tavatsevad mesinikud viia oma tarud nõmmedele: tume, pisut mõrkjas kanarbikumesi on vägagi hinnas.

Nõmmeliivikas

Nõmmeliivikas saadab liivastel teedel jalutajaid. Värvikirevad mardikad tõusevad kõndija eest ootamatult lendu ja maanduvad taas kümmekond meetrit eemal. Liivikad on röövloomad, nad söövad teisi putukaid. Sealsamas liivases pinnases kasvavad ka nende vastsed.