Lammimetsi võib leida jõgede üleujutatavatelt lammidelt, kuhu tulvaveed kannavad rohkesti toitaineid. Seetõttu on need metsad väga tugeva kasvuga: siin sirguvad isegi muidu võsapuuna tuntud hallid lepad tüvekateks hiiglasteks, haabadest rääkimata. Peale nende kasvavad lammimetsas saared, tammed, jalakad, vahtrad ja mõnel pool ka künnapuu. Alusmets omavahel põimunud ning humalaga läbi kasvanud toomingatest, pärnadest jt põõsastest võib vahel olla läbimatu. Rohttaimedest köidavad tähelepanu laanesõnajala kogumikud vahelduvalt püsik-seljarohu, kõrvenõgese, päideroo, salutähtheina, parkheina jt taimedega.

Suurvesi

Lammimetsa elu on tihedalt seotud suurveega. Suurvesi ehk tulvavesi on jõgede ja järvede veetaseme kõrgseis, mis kordub igal aastal kevaditi, aga mõnikord vähemas ulatuses ka sademerikkal suvel või sügisel, põhjustades lammimetsas üleujutust. Eriti võimsad on üleujutused Soomaal, kus suurveeaega on hakatud nimetama viiendaks aastajaks. Tulvavesi võib üle ujutada ka maanteid, siis saab maastikul liikuda vaid paadiga. Viienda aastaaja paadimatkadest on saanud menukas turismimagnet.

Musträstas

Aprillikuu õhtutel ja varahommikutel kõlab jõe- ja ojalammidel musträstaste laul. Nende nukrakõlaline vilekoor võlub oma lihtsuses, ent üksikute isandate lauluosavus on väga erinev.

Lammimets tõmbab musträstaid oma lopsaka taimestikuga. Toiduotsingul meeldib neile tegutseda maapinnal, kus tuhnitakse kõdukihis, otsides tigusid, putukaid ja teisi pisemaid loomi. Ainsa rästaliigina oskavad musträstad kanade kombel siblida. Nad pesitsevad veel lodudes ja salumetsades ning viimasel ajal üha enam ka parkides, isegi aedades.

Musträstad on jõulised linnud, kes suudavad välja kiskuda isegi sügavale lume alla mattunud puulehti. Viimast silmas pidades saavad neist mõnel varakevadel elupäästjad teistele saabunud metsalindudele, kes ei suuda ootamatu lõotalve oludes lume alt toitu kätte saada.

Külmavaksik

Harilik külmavaksik on liblikas, kelle valmikud hakkavad lendama alles hilissügisel, pärast esimesi öökülmi. Emane külmavaksik on lennuvõimetu. Ta ootab mõnel kasetüvel, kuni isane tema juurde paarituma lendab. Munad munetakse sama kase lehepungadele. Röövikud toituvad kõrgel kasevõras, seetõttu on neid harva näha.

Nõgeseliblikas

Nõgeseliblika röövikud toituvad kõrvenõgesel. Sellest ka liblika nimetus. Nõgeseliblikal on kaks eri värvi põlvkonda: talvitunud nukust väljunud kevadine põlvkond (parempoolsel pildil) on tumeoranžides toonides, suvine põlvkond aga tumeda põhitooniga.

Puidu-sametkõrges

Lammimetsa võib ka talvel sulailmaga seenele minna, sest siin kasvab meie tuntuim talvine söögiseen – puidu-sametkõrges. Paksult limase oranžikaspruuni või mesikollase kübara ja sametise jalaga viljakehad kasvavad suurte kogumikena nii surnud kui ka elusatel lehtpuudel. Mõnikord on seened puutüvel nii kõrgel, et neid saaks kätte vaid redeli abil.

Humal

Humalat võib pidada lausa lammimetsade tunnustaimeks, sest looduses kasvab ta vaid kaldametsades ja võsades. Ta on meil üks väheseid liaane, kes ronib üles mööda puutüvesid ja põimib põõsastiku kohati läbipääsmatuks. Humal on kahekojaline: emas- ja isasõied paiknevad eri taimedel. Emasõisikutest kujunevad hõredad käbikesed, mille soomused on tegelikult vilja kandelehed: iga kandelehe kaenlas valmib pähklike – humala seeme. Ent neil kandelehtedel on näärmed, mis sisaldavad vaike ja väga paljudest komponentidest koosnevat eeterlikku õli. Just selles sisalduvad mõruained on hinnatud õlle valmistamisel: nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning parandavad säilivust.

Ravimtaimena on humalat kasutatud eeskätt unehäirete korral.

Parkhein

See tagasihoidliku välimusega taim jääb enamasti märkamatuks, seda ka lammimetsas, kus ta kasvab varjutaluvana kõrgema rohustu all ning jõe kaldal veepiiril. Meie vaarvanemad, kes tundsid loodust märksa paremini kui praegused põlvkonnad, on leidnud selles taimes siiski midagi kasulikku: temast on saadud pruuni värvainet kangaste ja villa värvimiseks ning temas sisalduvaid parkaineid (siit taime nimetus!) kasutatud nahkade parkimisel ja vanasti ka ravimina.

Laanesõnajalg

Laanesõnajalg kasvab looduses vaid kõige viljakamatel muldadel – peale lammimetsa veel pangametsas ja kohati salumetsas. Kõigist teistest meil kasvavatest sõnajalgadest eristub ta korrapärase lehtrina paigutunud lehtedega ja eriliste eosekandjatega: kui teistel sõnajalgadel paiknevad eospesad lehe alaküljel, siis laanesõnajalg kasvatab selleks lehtri keskele nuiataolised eoslehed. Algul on need rohelised, aga sügisel värvuvad pruuniks ning püsivad nõnda üle talve. Kevadel hakkavad nuiad pruuni tolmu – eoseid levitama.

Laanesõnajalga kasvatatakse palju aedades ja eriti kalmistutel, kus ta kipub rohkete maa-aluste võsundite tõttu metsistuma.

Vesikanep

Vesikanep kasvab sageli lammimetsa kaldavöös, vahel suurte kogumikena. Ta pole kanepi sugulane, vaid kuulub  hoopis korvõieliste sugukonda, kuigi esmapilgul on seda raske uskuda. Eksitab see, et tema õisikud koosnevad ainult putkõitest. Aga kanepiga on rahvasuu teda seostanud seetõttu, et sarnaselt kanepiga sisaldavad tema varred pikki jämedaid kiude, millest vanasti osati nööri valmistada. Tema lehtedest ja vartest on saadud sinist ja musta värvainet.

Kobras

Kobrast on kutsutud ka karvakalaks, sest tema elupaik on alati seotud veekoguga ning ta ujub ja sukeldub suurepäraselt. Kobras suudab elukeskkonda endale sobivaks kujundada, paisutades väiksemaid jõgesid ja kraave.

Sageli arvatakse, et kobras toitub kaladest. See ei pea üldse paika: kobras on täielikult taimetoiduline: suvel sööb rohttaimi ning talveks varub lehtpuuoksi, millelt närib koort ja pungi. Et oksi kätte saada, võib kobras langetada vägagi jämedaid puid.

Kopra karusnahk on varem olnud väga hinnas: kopranahkne müts oli jõuka mehe tunnus.