Kiirevoolulistes liivase-kruusase põhjaga jõelõikudes on taimi hõredamalt ning seal tunnevad end hästi eelkõige need, kelle veesisesed lehed voolus vabalt hõljuvad: jõgi-kõõlusleht, niitjas penikeel, jõgi-särjesilm jt. Just selliste veekogude kaldavees kasvavad sageli allikmailane ja vesimünt, vahel ka haruldane oja-haneputk. Seal aga, kus jõe lang suureneb ja vesi tormab üle kivide, moodustuvad kärestikud.

Kärestikud on elurikkuse poolest jõgede kõige väärtuslikumad elupaigad, sest siia koonduvad need liigid, kitsalt spetsialiseerunud taimed ja loomad, kes ilma kärestikuta jõgedes elada ei saaks. Taimedest kasvavad siin pikkade roheliste paeltena voogudes hõljuvad jõgi-kõõluslehed, niitjad penikeeled jt, kive katavad vesisammal ning peente "juuksepahmakatena" rohevetikas vesijuus. Siia kuuluvad lõhilaste - lõhe, meriforelli, harjuse ja jõeforelli erinevad elujärgud, limustest ebapärlikarbi, paksu jõekarbi jt. liikide nõudlikud esindajad. Siirdekalana tuntud võimsaim rändaja lõhe võib kohata siin kuderändel ka selliseid looduslikke tõkkeid, mida ta ületada ei suudagi. Siis on jõudnud ta jugade vööndi.

Juga on see koht, kus vesi kukub, langeb alla, mitte ei voola. Eesti joad on seotud Põhja-Eesti paekalda ehk klindiga: vesi langeb üle klindiserva. Joa kõrgus oleneb klindiastangu kõrgusest kohas, kus jõgi või oja selleni jõuab. Mõnikord on see langus mitme astmega, siis on tegu joastikuga.

Jugade kokku lugemisel on arvesse võetud need, kus vesi langeb rohkem kui meetri ja seal jagub vett aastaringi. Selliseid jugasid on meil 34.

Kärestikulutikas

Kärestikulutikas (Apheloceirus aestivalis) elab kiirevoolulistes kivise põhjaga ojades ja jõgedes. Tiibu tal pole ja keha on kaetud tillukeste vetthülgavate karvadega. Kärestikulutikas ronib põhjas ringi ja sööb teisi putukaid. Ta hingab erilise organi – plastroni abil ja ei pea kunagi veest välja tulema.

Jõevähk

Jõevähk on meie suurim „veeputukas“. Kuigi lülijalgne, loomulikult ka selgrootu ja kõigusoojane, on ta  putukate hulgas erandlik. Seda eelkõige oma suuruse ja erilise välimuse tõttu. Gurmaanidele muutub vähk augustikuisel püügiajal nõutavaks  delikatessiks. Muidugi tuleb soetada endale püügiks vastav luba.

Puruvana

Ehmestiivaliste vastsed elavad veekogude põhjas ja on enda ümber ehitanud toruja koja, mille sisse saab end peita. Seejuures kasutatakse nii taimset kui ka mineraalset ehitusmaterjali. Meil võib veekogudes kohata käppvana, järvevana, võsavana, kraavivana, jõevana, ojavana, oksavana, salevana, vooluvana ning ujuvana ja teisi „vanasid“. Kui aga vanast saab valmik, sirutab ta oma kaks paari tiibu laiali ja öine lend võib alata. Seda ikka paaritumiseks.

Nõmmeveski juga

Nõmmeveski juga Lahemaa rahvuspargis Valgejõel langeb vaid ligi poolteist meetrit, ent on huvitav sügava kanjoni poolest, mille vesi paeseina tuhandete aastate jooksul on rajanud. Siinses paeses kanjonis kasvab hulgi pangametsade tunnusliik –  mets-kuukress.

Kalapääs

Kalapääsud võimaldavad jõgedes rändavatel kaladel ületada inimeste loodud paise ja paisutusi. Kalade ränne toimub üles- ja allavoolu: ülesvoolu minnakse  kude- või  toitumisaladele, allavoolu laskuvad kudenud kalad ja kalade noorjärgud. Tihti liiguvad kalad ka allavoolu asuvatele sügavamatele talvitusaladele. Kalapääsude eriliigid on kamberkalapääsud, kalarambid, möödaviikpääsud, kalaliftid ja teised.

Forell

Meie külmaveeliste ja kärestikuliste jõgede asukas on forell. Selle üldnime alla mahuvad tavakasutuses kolm erinevat kala: meriforell, jõeforell ja vikerforell. Viimane on kasvatuste kala, kes loodusesse satub harva. Natuke segasem on meriforelli ja jõeforelli omavaheline suhe. Arvatakse nii, et osa meriforelle, kes on tuntud siirdekalana, jäävad paikseks ehk jõeasukateks ja neist saavad jõeforellid.

Jäälind

Kauni sulerüüga jäälind eelistab pesitsuspaigana pisemaid selgeveelisi jõgesid. Teda võlub veekogu kalarikkus ja võimalus kraapida pesaurg kõrgesse kaldaseina.

Jäälind on sööstsukelduja: vee alla jõudmiseks tarviliku hoo saavutab ta õhus. Kala tabab jäälind umbes pooltel sukeldumistel, seejuures oskab arvesse võtta nii saagi kaugust kui ka optilist moonutust, mis tekib valguskiirte liikumisel õhust vette. Kala neelatakse pea ees. Kui saak on nokas teistpidi, siis on see vahest  mõeldud kaasale või poegadele.

Vesipapp

Kärestikel elavad vesipapid kasutavad vee all tegutsedes voolujõudu: sukeldudes tarvitavad nad tiibu purjedena, mis aitavad hea ujuvusega linnul püsida vee all.

Vesipapp on meie ainus sukelduv laululind. Ta sööb peamiselt ühepäevikuliste, ehmestiivaliste (nn puruvanade) ja kevikuliste vastseid. Seedimata toidu oksendab vesipapp välja räppetompudena.

Mink

Mink ehk ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja ning tema toidulauale jõuavadki eelkõige veeloomad: kalad, konnad, jõevähid ja teod.

Meie loodusesse on see Põhja-Ameerika liik jõudnud eelkõige karusloomafarmidest ja kahjuks põhjustanud kohaliku liigi – euroopa naaritsa kadumise. Mink on suurem ja tugevam. Ta peletab naaritsa oma elupaikadest ja parematest toidukohtadest. Mingi isasloom võib paarituda emase naaritsaga, ent poegi sel juhul ikkagi ei sünni. Nii jääb naaritsale üks hooaeg pesakonna loomisel vahele ning seda on peetud liigi hävimise üheks peapõhjuseks.

Hüdroelektrijaam

Meie hüdroelektrijaamad on väikesed, sest ka meie jõed on väikesed. Veevoolust on võimalik saada taastuvenergiat ja kui seda oleks piisavalt, võiksid töötada ka hüdrojaamad. Paraku on aga tõsi, et tegemist pole kaugeltki „rohelise energiaga“.  Paljud meie lõhilaste kudejõgede kärestikud on tammidega tõkestatud ja väärtuslike kalade elupaigad seetõttu hääbunud. Kui kokku lüüa kalamajandusele tekitatav kahju, pole hüdroenergia Eestis tasuv.