Avameri on silmapiirini laiuv veteväli. See on saladuslik maailm, mis peidab endas palju nähtamatut ja ainult vaatlusega ei jõuaks me pärale. Samas on mitmeid märke, mida pead oskama vaadata, et jõuda veealusesse tundmatusse maailma. Kui avada pisut seda katteloori ja siirduda fantaasiariigist reaalsuse juurde, siis algatuseks jälgime ühe arvuka linnuliigi -aulide rännet. Linnud peatuvad avamerel paigas, kus on võimalik saada toitu. Toit asub mere põhjas ja sinna on vaja sukelduda. Alates 20 -25 meetrist lõpeb Läänemeres põhjataimestiku levik. Pole valgust, sest vesi ei paista rohkem läbi, pigem vähem. Aga kuskil seal all sügavikus on meremadalikud, mis on nagu oaasid kõrbes, tõstes kogu oma elurikkuse aulile sukeldumissügavusele. Ümberringi on aga lage merekõrb. Selline võiks olla algus avamere avastamiseks.

Avamerepüük

Avamerepüügi kalad Läänemeres on kilu, räim ja tursk. Neid püütakse suurte laevade järel veetavate traalidega, igal laeval käputäis mehi. Need läbi „sooldund“ mehed ei lase end ilmaoludest häirida: pole neil vahet, kas tuul on parasjagu NE või SW. Püük käib lubatud püügikoguse ehk kvoodi alusel. Kui kalakvoot täis, näeme laevu sadamates õõtsumas. Rannikuvees reguleeritakse püütava kala koguseid püügivahendite arvu piirates. Muidu võib juhtuda, et kalavarudele tehakse liiga.

Tõmmukajakas

Tavapäratult pikkade tiibadega tõmmukajakas otsib meeleldi toitu avamerel ja eelistab pesitseda kaldast kaugele jäävatel meresaartel. Tema tiibade siruulatus küünib umbes 1,3 meetrini, mis on vaid paarkümmend sentimeetrit vähem kui merikajakal. Samas on tõmmukajakas merikajakast umbes poole kergem. See iseärasus teeb tõmmukajakast võimeka purilenduri, kes peab edukalt saagijahti avamerel.

Aul

Aulid tunnevad end avamerel samavõrd kindlalt kui inimesed kuival maal. Neile kuulub meie veelindude sukeldumise sügavusrekord – 55 meetrit! Võime pidada jahti veesügavustes elavatele limustele ja vähilaadsetele annab aulidele teiste sukelpartidega võrreldes eelise.

Eestis on aul talvituja ja arvukas läbirändaja. Aulide peamine pesitsusala asub arktilises tundras, kus nad on kõige tavalisemad pardid.

Räim

Räim muutub silguks pärast soolamist. See kala on tõenäoliselt olnud meie rahva toidulaual üks olulisemaid leivakõrvaseid. Ajast aega on rasvane sügisene räim soolatud tünnidesse, et talvel oleks valgurikas toit omast käest võtta. Nii tehakse veel praegugi, kuigi enamasti on silk meie kodudes asendunud räime süldiga, rullidega ja muude peenemat sorti toitudega. Endiselt on ta meil üks peamisi töönduskalu. Paljud siiski ei tea, et siinsest merest püütakse kahesugust räime: sügis- ja kevadräime. Asi on selles, et pärast jääaega rändas räim Läänemerre kahel korral ja kummagi rändega tulijaist moodustus eri kudeaja ja kudepiirkonnaga räimekari.

Merivarblane

Merivarblane on kehakujult jässakas ja kummalise välimusega. Tema kõhuuimed on muundunud ümmarguseks imikettaks, mille abil ta kividele kinnitub. Nii ei pea kalake veekõikumise taktis õõtsudes kogu aeg energiat kulutama. Põhjakalana elutseb ta väga sügaval, ookeanis isegi 400 meetri sügavusel. Ainult kevadisel kudeajal tuleb kottpimedatest süvikutest välja valguse kätte, üsna ranniku lähedale. Sarnaselt mõne teise kalaliigiga võtab isane merivarblane lastetoa hoolduse enda mureks: valvab paar kuud, kuni viimased varblasehakatised on lahkunud.

Emakala

Emakala on isemoodi kala - suur pea, väänlev keha ja libe, suurte soomusteta nahk ei tee teda just isuäratavaks. Eesti kalamehed kipuvad püütud emakalad jätma lindudele söögiks. Samas on tema liha maitsev ja lätlased oskavad seda hinnata. Emakala peab olema lätlaste pulmalaual, kuna teda peetakse sigivuse sümboliks. Nimelt on emakala meie vete ainuke elussünnitaja, st tema maimud kooruvad juba ema kehas.

Tursk

Tursk on tegelikult Atlandi ookeani ja Põhjamere kala, kes armastab sügavat ja soolast vett. Läänemeres asuvad üle saja meetri küündivad tursasüvikud Hiiumaa ja Rootsi ranniku vahel. Kui läänetuuled soolast vett läbi Taani väinade juurde toovad, siis on tursal pidu. Süvikutes pole tingimused järglaskonna arenguks eriti soodsad, seetõttu on tursal väga palju marja. Tursk on ablas õgija, kes sööb igasuguseid liikuvaid objekte, kellest jõud üle käib. Tavaliselt on ta suure kõhuga ja täissöönud.

Plankton

Merinokik, rübik, meripaunik, tömbik, ahaskoodik, ebahormik jt tagavad marjast koorunud kalamaimudele toidulaua. Tegemist on loomse hõljumi ehk planktoniga, kelle käekäik sõltub omakorda taimsest hõljumist, peamiselt rohe-, räni- ja teistest planktonvetikatest. Nemad omakorda sõltuvad toitainetest, vee temperatuurist, soolsusest jm keskkonnateguritest. Kogu sellest ahelast moodustub toitumispüramiid, mille käivitab päikesevalgus. Paraku on Läänemeres orgaanilise aine tootmiseks sobiva veekihi paksus vähenenud, see ulatub mõnekümne meetrini. Sellest allpool toimub aga kogu toodangu lagundamine: vabanevate toitainete arvel saavad pisiolesed uue võimaluse.

Hallhüljes

Kaluritele on see koeranäoga tegelane hästi tuttav. Täiskasvanud hallhüljes kaalub üle 300 kilo ja ta võib aastas nahka pista tonni kalu. Osa neist loomulikult ka kalurite võrkudest ja mõrdadest. Seepärast on omavahelised suhted halvad. Kui aga kalavaruga seotud huvid kõrvale jätta, on „vana hall“ igati sümpaatne loom ja väga uudishimulik. Kui satute paadiga mõne hülgelesila lähedusse, sukelduvad nad kiiresti ning peagi ilmuvad siin ja seal veepinnale uudistama imestunud näoga tumehallid vurrulised peanupud.

Meremadalikud

Meremadalikud loovad vääriselupaiga paljudele liikidele. Võrreldes ümbritsevate sügavamate aladega on siin väga soodne elukeskkond. Seetõttu on  meremadalikele loodud kaitsealad mereelustiku kaitse vältimatu eeldus. Meie väärtuslike merealade hulka kuuluvad veealused liivamadalad oma tunnusliikidega, samuti veealused karid oma  eriti liigirikaste põisadrukooslustega. Eestis on üle 300 saare ja üle 1000 pisikese laiu, mille ümbruse madal merepõhi on oluline toiduait saartel ja laidudel pesitsevatele lindudele. Siin tunnevad end koduselt hallhüljes ja viigerhüljes.