Eesti Ornitoloogiaühingu teabelehe Tiirutaja kevadnumbri kaanelugu on aasta linnust – põnevate kommetega metskurvitsast.

Tänavuse aasta linnu meeskonna liikmed Jaanus Elts, Jaanus Aua ja Riho Marja tutvustavad metskurvitsa kevadisi elukombeid, heidavad valgust rõngastatud lindude saatustele ja neppi varitsevatele ohtudele.

Rubriigis "Linnuhuviliste lood" meenutab seiklusi välitöödel ning jagab mõtteid loodus- ja linnuharidusest pikaaegne õpetaja Linda Metsaorg.

Teabelehe esikaane ülemine osa, päises on tekst Tiirutaja, selle all foto metskurvitsast.
   

Vanasti, kui turvast lõigati käsitsi pätsidena, jäid sellest raba serva augud, mis mõnekümne aastaga iseenesest taimestusid: paljas turbapind kattus peagi turbasamblaga, millele asusid muud rabataimed.

 

   

Raba on soo viimane arenguaste, mis inimese sekkumiseta võib püsida väliselt muutumatuna aastasadu. Siin ei ulatu taimede juured mineraalaineid sisaldavasse põhjavette, nad peavad hakkama saama sellega, mis tuleb ülalt ehk siis "õhust ja armastusest".

   

Siirdesoo on üleminekuaste madalsoo arengul rabaks. Seetõttu kasvavad siin koos nii madasoo- kui ka rabataimed: madalsooliigid vesisemates lohkudes ning rabataimed turba- ja karusamblamätastel. Puudest saavad siin kokku sookask ja mänd, harvem lisandub mõni kidur kuusk.

   

Madalsoo on märg, vahel lausa vesine tiheda rohttaimestikuga soo hästi lagunenud mustal turbal. Puudest kasvavad siin kidurad sookased, põõsastest pajud, Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikastel aladel ka porss.

   

Avameri on silmapiirini laiuv veteväli. See on saladuslik maailm, mis peidab endas palju nähtamatut ja ainult vaatlusega ei jõuaks me pärale. Samas on mitmeid märke, mida pead oskama vaadata, et jõuda veealusesse tundmatusse maailma.

   

Rannikumeri ulatub tavaliselt 10-20 m sügavuseni mitmete kilomeetrite kaugusele rannajoonest. Vee soolsus on siin madal ja kõigub 0,5 jõgede suudmealadel kuni 7 promillini suuremate lahtede pinnakihis. Rannikumeres kohtuvad omavahel magevee ja soolase vee elanikud.

   

Kiirevoolulistes liivase-kruusase põhjaga jõelõikudes on taimi hõredamalt ning seal tunnevad end hästi eelkõige need, kelle veesisesed lehed voolus vabalt hõljuvad: jõgi-kõõlusleht, niitjas penikeel, jõgi-särjesilm jt.

   

Jõed on maastiku elusooned, mis kannavad vee allikatest mereni. Olenevalt maastikust võivad jõed olla väga eriilmelised: tasandikel looklevad laial lammil, kõrgendikelt laskudes moodustavad üle kivide tõtates kärestikke.

   

Allikad on põhjavee väravad – kohad, kus põhjavesi voolab maapinnale: orgudes, kõrgendike nõlvadel, järvedes ja jõgedes, maade kuivenduse järel ka kraavides.

 

Asu jälgima